Rita

Ritasid, kes mulle südamesse jäänud, on tegelikult kaks. Armastatud müstik, võimatute ettevõtmiste eestkostja, pühak Cascia linnakesest ja ratsionaalne Nobeli preemia laureaat, erakordne vanaproua Piemontest. Ühine on neil nimi – Rita – ning kalduvus võimatute asjade elluviimisele.

Püha Rita heitis väljakutse oma armastusega tervetele aastasadadele.

Rita Levi-Montalcini heitis oma erakordse mõttejõu ning tahtega väljakutse oma aja eelarvamustele ning loodusseadustele, mille järgi peaks aktiivne elu lõppema vanuse kasvades.Tema elutee jõudis lõpule 30. detsembril 2012. See talle pühendatud peatükk oli valmis aga enne, kui kurb teade maailma igasse otsa levis. Sellegipoolest ei ole kuhugi kadunud tema ajatu vaim ning mõtted. Need on eluvõimelised ja aktuaalsed, Seepärast ei muuda ma toona kirjutatut, kasutades olevikku, milles Ritale alati oma koht jääb...

Pasta

Millegipärast eksisteerib veendumus, nagu oleks asju, mis on niivõrd iseenesestmõistetavad, et neid ei tulegi õppida ega arendada. Näiteks söömine. Või armastamisoskus. Mõlemad on aga kunstid, milles (nagu igas kunstis) on tähtis lihtsus ja harmoonia ning emotsioon, mis peab jätma sügava jälje.

Sellepärast ei saagi kunagi liialt korrata neid asendamatuid pisikesi argitõdesid, mida me tihti üleliigseks peame, aga mille kasulikkus tuleneb kogemusest ja mis omaksvõetuna väärtustavad teatud hetki või annavad kindlustunde elu kõikuvuse või muutlikkuse ees. Üks sellistest pealtnäha suurt mitte midagi ütlevatest tõeteradest on, et pasta

Alberto (ja itaalia komöödia)

  „Mida me täna head vaadata võiksime?”, küsis tihtipeale Claudio, teleripult käes.

Aga ükskõik, millist filmi ma ka välja ei pakkunud, kirtsutas ta nina.

„Ei noh, ikka midagi, kus ka naerda saab!”

Sellest ma aru ei saanud, miks peab üks nauditav film ka naljakas olema. Bergman või näiteks poola filmikunst on muidugi enamuse itaallaste õudusunenägu ja nende üle on ka kõvasti ironiseeritud.

On põnev, et itaalia teatris puudub traagika traditsioon. Taas Alfio Squillaci juurde tulles – „itaallased ei tunneta ega oska elada traagilist. Iga korraliku tragöödia lõpus on alati midagi koomilist. Traagika väljendub koomika äärmusesse

Joseph San Pietro kupli all

See blog siin on mõeldud vaid raamatu tutvustamiseks ning sellest katkendite avaldamiseks. Ei midagi muud. Aga nagu ma korra ka raamatus ütlen - "Itaalia ajalugu on alati olnud keev katel. Mõnikord kaane all, mõnikord mitte."
Katel keeb, auru tugevus võib panna mõne kaane kerkima. Eilne päev oli Ajalugu.
Seega tunnen vajadust teha erand ning kirjutada paavst Benedictus XVI ootamatust sammust- ameti mahapanemisest.

Kui uudis välja tuli, olime kõik hämmingus - ilmalikud ja katoliiklased.
Paavst ei astu tagasi. See amet on jumala tahte väljendus ja ainult jumal saab sellest "vallandada", omal loomulikul teel. Pole tervislikke põhjuseid, mis kõigevägevamalt

Giovanni ja Paolo (Maffiavastane maksiprotsess, Palermo 1986/87)

10. veebruaril möödub 27 aastat Itaalia ajaloo kõige imposantsema maffiavastase kohtuprotsessi algusest Palermo magistraatide meeskonna suure töö tulemusel. Selle meeskonna südameks olid Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino. Falcone tapeti hiljem pommiplahvatusega aastal 1992 ja mõned kuud hiljem samamoodi ka Borsellino.

Siinkohal maksiprotsessi käsitlev katkend kahele magistraadile pühendatud peatükist, kust leiate ka mafia

Tiziano

„Ja alustuseks hakkab ta naerma. „Vähk? Mul on neid mitu, siin ja seal. Asja lõbus pool on, et olen nendega koos elanud juba seitse aastat. Asja põnev pool, et mina ja nemad oleme üheks saanud. Oleks rumal mõelda: kas nemad tapavad minu või mina nemad. Me läheme siit ära koos, sest koos oleme kasvanud. Sellega tahan ma öelda, et vähk oli minu jaoks suur õnnistus, sest olin elurutiini vajunud ja vähk päästis mu ära. /…/ Ma olen rahus, suurepärastes tingimustes. Olen surma suhtes uudishimulik. Ainus asi, mis mind vaevab, et ma ei saa sellest kirjutada.””

Sellise intervjuu peale langes juhuslikult mu pilk ajalehes La Repubblica. Aasta oli 2004

Mina

„Milliseid itaalia lauljaid te Eestis tunnete?” küsis Seriano minult oma kassettides sobrades.

„Al Bano ja Romina, Toto Cutugno, Riccardo Fogli, Ricchi e Poveri, kunagi kuuekümnendatel ka Robertino Loretti”, vastan loetledes neid tollaegseid kuulsusi.

„Mhmmm… Aga Lucio Battisti? Fabrizio De André?”

„Ei, ei ole kuulnud.”

„Isegi mitte Minat?!?”

Pidin taas pead raputama.

Seriano lükkas autoraadiosse ühe kasseti. Sellest hetkest sai alguse mu esimene tutvus ühe mujal maailmas vähe tuntud kuulsusega. Ei, kuulsus on liiga vähe öelda – pigem legend.

See oli suurel käärimise aastal 1990. Ka minu ümber ja sees oli kõik ihanud nahavahetust,