Tiziano

„Ja alustuseks hakkab ta naerma. „Vähk? Mul on neid mitu, siin ja seal. Asja lõbus pool on, et olen nendega koos elanud juba seitse aastat. Asja põnev pool, et mina ja nemad oleme üheks saanud. Oleks rumal mõelda: kas nemad tapavad minu või mina nemad. Me läheme siit ära koos, sest koos oleme kasvanud. Sellega tahan ma öelda, et vähk oli minu jaoks suur õnnistus, sest olin elurutiini vajunud ja vähk päästis mu ära. /…/ Ma olen rahus, suurepärastes tingimustes. Olen surma suhtes uudishimulik. Ainus asi, mis mind vaevab, et ma ei saa sellest kirjutada.””

Sellise intervjuu peale langes juhuslikult mu pilk ajalehes La Repubblica. Aasta oli 2004
ja Tiziano Terzani astus mu ellu, et sinna alatiseks jääda.

Sama aasta juulis lõppesidki tema elamiseks määratud päevad. Postuumselt ilmus Folco Terzanilt, tema pojalt, raamat „Lõpp on mu algus”, pikk intervjuu oma isaga enne Äraminekut.

Minu jaoks avanes üks uks. Leidsin sõbra, isa, venna, eeskuju, teekaaslase… ühe imelise hinge.

Ja mõelda, et keegi poleks tol kaugel 1938. aastal Firenze vaeses äärelinnas aimanud, kuhu jõuab omadega Terzanide peresse 14. septembril sündinud poisslaps.

Tiziano lapsepõlv kulgeb sõjast rüüstatud Itaalias, range ema valvsa pilgu all. Tema maailm oli väike ja piiratud, väga vaene, aga väärikas ja solidaarne.

See oli maailm, kus pulmareisile mindi 15 km kaugusele Pratosse, kus linade vahele peidetud rahast ei jätkunud järgmise palgani, et söönuks saada, kus pühapäevahommikuti pesi terve pere end sama tünni vee sees – enne laps, siis ema ja seejärel isa. Selles maailmas mindi puhkepäeval Firenzesse, et vaadata rikkaid, kes jäätist söövad. Just nii, vaadata…

Tiziano kodu oli pisike. Selles puudus kõik. Ka sõbrad, sest ema hoidis tal väsimatult silma peal.

Tasapisi sünnib poisi südames aimdus, et tema elu on kusagil mujal, kasvab tahtmine olla keegi teine.

„Nende maailm polnud minu oma. Mul oli alati mõttes, et pidin põgenema.”

Pere üllatuseks saab Tizianost kooli parim õpilane. Kui viis algklassi läbi saavad, veenab õpetaja vanemaid, et tal vähemalt kooli keskaste lastaks ära lõpetada. Sellest hetkest saab ta vabaduse maitse suhu ning ema kontrolli alt välja – kooli tuleb minna trammiga.

Raamatuköitjast onu töökojas näeb ta oma elu esimesi raamatuid. „Storia d’Italia”, täis imelisi lugusid. Tiziano jaoks jääbki Ajalugu mitte faktide reaks, vaid inimeste lugudeks.

Kui ka järgmine koolietapp selja taga, peavad õpetajad taas vanematelt nõudma majanduslikku jõupingutust, et poiss gümnaasiumi saata. Tema talent on seda väärt, väitsid nad. Tizianost pidavat kirjanik saama!

Aga ka pikad püksid, need esimesed ja ainsad, mis talle 14aastaselt vajalikuks osutusid, pidid vanemad järelmaksuga ostma.

Lütseumi lõpueksamite tulemused olid ühed parimatest kogu Firenzes ning Tizianole pakutakse tööd Banca Toscanas. Vanemate jaoks tähendas see jumala õnnistust, aga tema, Tiziano, otsis paanikas olukorrast väljapääsu. Selleks ajaks oli ta juba mõistnud, et tema teeks oli „minna vaatama” piiridest kaugemale, sõnade taha, tõe sisse.

Ta teeb sisseastumiskatsed Pisa Normale ülikooli, kuhu võivad pretendeerida 200 Itaalia parimat õpilast kaheksale kohale. Üks neist määrataksegi Tizianole õppemaksuvabalt, tasuta ülalpidamise ja raamatutega. Pangatöö oht oli seljataha jäänud.

Erialaks valib Tiziano õigusteaduskonna.

„Olin vaene ja tahtsin kaitsta vaeseid rikaste vastu. Olin nõrk ja tahtsin kaitsta nõrku võimude vastu.”

Tizianol pole kahtlustki, millist poolt valida suures sotsiaalses konfliktis, mis sõjajärgset Itaaliat lõhestas.

„Ärgem unustagem, et Itaalia oli kommunistlikuks riigiks saamas. CIA, ameeriklased ja kirik investeerisid miljardeid, et manipuleerida valimisi. Olid kaks leeri – kristlikud demokraadid ja kommunistid – üksteise vastu relvastatud.”

Oli aeg, mil õpiti selleks, et ühiskonnale kasulik olla, et seda paremaks muuta, missioonitundest.

„Keegi ei õppinud selleks, et finantskonsultandiks saada nagu praegu. Aga ega see ei olnud altruismist. See oli lihtsalt meie ülesanne – anda tagasi ühiskonnale see, mille olime temalt saanud – teadmised. /…/ Minu elu on lunastuse lugu. Sündisin vaesuses, aga tulin sellest välja. Mitte majanduslikult, vaid sotsiaalselt, oma sotsiaalseid kohustusi täites.”

Oli ka kahe alternatiivi aeg – Gandhi ja Mao, India ja Hiina. Tiziano uurib mõlemaid hoolega, aga veel ta ei aima, et Elu paneb ta silmitsi mõlema maaga, et ühest alanud ränd ja elunägemine lõppeb teises, selle vastandis.

Nõukogude Liidu tegelikkus saab Tizianole selgeks juba 1956. aastal seoses Hruštšovi võimuletulekuga, kes avalikustab Stalini poolt kordasaadetu, ning Ida-Euroopa rahutuste mahasurumistega. Tegemist oli läbikukkumisega.

Ameerika aga on täpselt kõige selle vastand, millesse tolleaegne itaalia nooruk uskus.

Tema müüdiks olid kaks habemega „paljasjalgset” (Che Guevara ja Fidel Castro), kellel oli hulljulgust astuda vastu ülivõimsale USAle ning selle poolt toetatud diktaator Batistale.

Ja siis veel armastus, mis algab Firenzes pärast gümnaasiumit… Üks sellistest armastustest, mille mõõdupuuks peab igavikku kasutama. Sakslanna Angela Staude, kellest rääkides kasutab Tiziano alati väljendit la Mamma, mitte hetkekski unustades, et kogu ta eksistents võis sellisena kulgeda ainult tänu ühele väärilisele Elu-kaaslasele, ääretus usalduses ja hooles teineteise heaolu pärast.

Armastus esimesest silmapilgust, mille algust kirjeldab Tiziano Dante sõnadega: „E caddi come corpo morto cade.” / „Ja ma kukkusingi nagu surnud keha.”

Silmatorkavalt nägus 18aastane noormees, üks figo, kelle südamele käis ümbruskonna tüdrukute võidujooks, valis „teistsuguse” neiu. Niivõrd teistsuguse, et eelistas temaga kinno minna kõrvalteid kasutades, vältimaks kaaslaste vilistamist, aga see „teistsugune” oli maailm, millesse Tiziano teadis end kuuluvat. Suhe Staudede, loominguliste, uudishimulike, tugevate ja ilu armastavate inimeste perega jätab Tizianosse sügava pitseri. Ja Angelast saab tema elu punto fermo, pidepunkt, mis andis talle läbi tema seiklusrikka elu kindluse vabadusele, nagu „elevant, kes on seotud siidniidiga tulba külge”.

Kooselu Angelaga „oli nagu üks meditatsiooni vorm”.

Esimene tõeline töökoht pärast kiitusega lõpetatud ülikooli ja mõnekuist täiendusõpet Leedsi ülikooli juures oli Olivettis kirjutusmasinate müüjana.

Olivetti oli omapärane vabrik, millel oli oma ideoloogia, oma unistus. Seal peeti oluliseks inimlikku dimensiooni, ettevõtluse seadused olid allutatud sotsiaalsetele nõudlustele. Osa kasumist investeeriti kultuuri – olid oma raamatukogu, etendused, kontserdid ja kirjastus. Ühel perioodil töötab Tiziano ka töölisena vabrikulindi taga. Et kogeda, et läbi elada.

„Me ei olnud Olivettis mitte kirjutus- ega arvutusmasinate, vaid teistsuguse ühiskonna tootmiseks.”

Unistus ei kesta aga kuigi kaua, sest USA suurettevõtted nagu IBM, mis Itaalia turul pead tõstavad, teevad sellest oma konkurentsivõimega ühe tavalisima, ellujäämiseks vajalikku kasumit tagaajava ahne tööstuse.

Mõni aeg hiljem leiab Tiziano end personaliülema ja talendiotsija koha pealt. Töökaaslaste kontrollimine ei ole aga talle loomukohane. Ja nagu ikka, kui elu valede rööbaste peal, käib sellega kaasa rahutus, pahurus, kahtlused… Angela on see, kes meelde tuletab: „Miks sa lahkumisavaldust ei anna ja ajakirjanikuks ei hakka? See ju meeldis sulle.”

„Ja miks ma ei hakka Vabariigi presidendiks?” vastas Tiziano ärritunult, eneseusu kaotanud inimese tooniga. Elu, mis ei käi südamehääle järgi, ükskõik kui kindel ja mugav see ka ei oleks, sööb eneseusku. Jätab järele ainult kõndides karke vajava kesta, mis tunneb ainult ühte sõna: võimatu.

Kaasa aitamas Angela ning juhus, mis viib Tiziano Lõuna-Aafrikasse tööreisile, sünnib tema esimene artikkel – apartheidi kohta. Algavad väikesed koostööd. Otsustavama pöörde võtavad asjad aga 1966. a. kui Tiziano John Hopkinsi Ülikooli poolt organiseeritud noorte mänedžeride kohtumisel peab ameerikavastase kõne.

„Vabandage, miks te olete nii Ameerika vastu?”

„Võib-olla sellepärast, et ma pole seal kunagi käinud.” Üksainus lause, mida ta ise oma elus määravaimaks peab, sest vastuses peitus võti unistuste täitumisele…

„Tahaksite tulla?”

Ameerikasse siis!

Tiziano valib Columbia University New Yorgis – tunnustatuima kooli, kus hiina keelt ja kultuuri õppida.

Noormehes, kes polnud end kunagi ühtegi parteisse kirja pannud, tekitas Hiina suurt uudishimu. Maa, kus olid toimumas muutused.

Riik, kus tööl ei käidud mitte palga, vaid teistmoodi ühiskonna pärast.

Sotsiaalne kord, mille eesmärgiks oli nälg välja juurida. Kõigile vähemalt riisikauss päevas, riided selga ja katus pea kohale.

Ameerika talle siiski meeldima ei hakka – sügavalt rassistlik, ebaõiglane ning vägivaldne oma näilise vabaduse glasuuri all. Küll aga kasvab temas arusaam, kuivõrd oluline roll on ajakirjandusel. Et „see, kes kirjutab, on lugejale silmadeks ning kõrvadeks, aga olles natuke enam mõistnud, ütleb asju, milleni lugeja ise ei jõuaks.” Õppides ka sellest, mida Ameerikas head oli – ajakirjanduse igasuguse austuse puudumine võimu ees, leides suuri eeskujusid nagu James Reston ja Edward Snow.

USAst lahkudes on ta kindel enda kutsumuses.

1969 naaseb Tiziano Itaaliasse koos Angela ja vastsündinud poja Folcoga. Töökoha leiab ta tolleaegses parimas Enrico Matteile kuuluvas ajalehes Il Giornale. Leiab eest kõrge tasemega kolleege, kelle kõrval kasvada. Peab seal aga vastu kõigest poolteist aastat. Aasia kutsub…

Seljakott õlal, käib ta ükshaaval läbi kõikide Euroopa lehtede toimetused, et ennast Aasia korrespondendiks pakkuda. Der Spiegel nõustub – mine ja kirjuta, 1500 marka.

Tiziano suurim huviobjekt, Hiina, jääb ikka veel välismaalastele suletuks. Seetõttu alustab ta Singapurist, elab Vietnamis sõja lõpufaasi ajal, Laoses, Tais, Kambodžas punaste khmeeride võimu all. Kuulid, tankirünnakud, pommid… laibad… tuhanded laibad… aga võimalus Ajaloole otse silma sisse vaadata, jutustada ja lahti mõtestada.

Tiziano loob sidemed vietkongidega, üks kolmest esimesest Euroopa ajakirjanikust, kel see õnnestus. Ta tahab avada akent teisele poole. Kes te olete? Kuidas te elate? Üritab sama ka punaste khmeeridega, kes ühtegi lähenemiskatset teinud ajakirjanikku ellu ei jätnud, aga ta võetakse kinni. Hiina keele oskus ja Itaalia pass, lubadus jutustada „vabast” Kambodžast jätavad päästiku viimasel hetkel seisma. Lisaks ajaloole oli ka surmale silma vaadatud: „Sel hetkel ma ei kannatanud. Asi, mis mulle vastukarva käis, oli see, et keegi tuleks teile (lastele ja Angelale) ütlema, et olin surma saanud ühe lolluse, ühe cazzata pärast, üks cazzata, jumala eest. Ja ometi on elu selline.”

/.../

Tiziano pidas silmakirjalikuks anglosakside „objektiivsust” ajakirjanduses.

„Objektiivsus pole võimalik. Kümme inimest, kes sama sündmust pealt vaatavad, ei räägi sellest kunagi ühtemoodi, sest erinevad on mõtted, emotsioonid, lõhnad.”

Näiteks jutustas ta, kuidas 1978. aastal, kui vietnamlased olid kukutanud Pol Poti võimu, põgenes enamik punaseid khmeere Tai poole. Tiziano, kes Taimaal Kambodža piiri ligidal sündmustejahil ringi hulkus, leidis ühtäkki end hingevaakuvate naiste eest. Suud ja silmad täis kärbseid, aga ikka veel elus. Need olid punased khmeerid – eilsed mõrtsukad, tänased ohvrid.

Kas minna mööda, kogudes materjali loo jaoks, või jätta kirjutamine sinnapaika ja teha midagi nende heaks? Tiziano võtab ühe nendest, verise, haiseva ja sitase, endale selga ning viib ta esimese Punase Risti punktini. Seejärel pöördub tagasi ja teeb sedasama teistegagi.

„Päästsin mõrvarid,” meenutab ta hiljem. „Mis on selles objektiivset? Need olid tõprad naised ja ma pidin veel otsustama, keda päästa ja keda sinna jätta. Mis on selles objektiivset? Elu on täis alternatiive, otsuseid, mida pead ühe hetkega tegema selleks, et oma hinges rahu leida.”

/.../

Lõpuks jõuab kätte ka aasta 1980 – aasta, mil Hiina Rahvavabariik avab oma uksed ajakirjanikele. Tiziano leiab koha kõige esimeses grupis, kes esimesena ka intervjueerib president Hua Guofengi.

Oma pidurdamatu uudishimuga avastab ta „Potjomkini külasid”, paljastab lavastatud visiite „õnneliku” rahva keskele, ajades oma äkiliste kadumistega hulluks giide ja saatjaid. „Ah see kummaline itaallane, kes töötab sakslaste heaks ja käib riides hiinlase moodi!” Aga üks vähetuntud maailmanurk vajas avastamist… Hiinast kirjutades huvitab teda nende eluvisioon, mille põhjal teha võrdlusi ning juurelda Ajaloo pöörete üle.

Tõsi, Tiziano oli otsustanud seal elada just nagu päris tavaline hiinlane. Angelaga, kes kirjutab päevikuid, ja lastega, kes käivad hiinlaste kommunistlikus koolis, kogu pere hiinlaste jalgratastel selle asemel, et välismaalaste autoga ringi sõita, pidades koduloomadena Hiina tavade kohaselt rohutirtse, et ka talvel nende siristamist kuulata. Eelkõige tahab ta ära hoida seda välismaalaste privilegeeritud keskkonda, kus suurepäraselt võib ära elada, aga kus ühe rahva mõistmiseks vajalik perspektiiv puudub. Oma lastele, kellele esialgu asi sugugi meeltmööda polnud, seletab ta hiljem: „Oleksime võinud elada Hiinas ilma Hiinaga kordagi kokku puutumata. Hiinaks oleks jäänud meie jaoks kõik need ühtemoodi riides närukaelad. /…/ Niimoodi elades õppisite aga marssima, lippu tervitama, peldikuid puhastama ning hiina pauguteid viskama. See oligi kommunism… üksteise järel rivis. Te avastasite kommunismi pahupoole ja nüüd olete vaktsineeritud. /…/ Olin tol ajal väga ideoloogiline, sain aru, et teil oli raske, aga teadsin, et peate vastu.”

Tiziano laseb Hiinal endasse imbuda. Ja mitte ainult olevikul, mis ta silme ees iga päev lahti keerdub, vaid ka minevikul, iidsel võrratul kultuuril ja spirituaalsusel, kasutades sajandialguse rändurite reisikirju. Et mõista Kultuurirevolutsiooni, oli vaja tunda kõike, mis selle kaudu kaduma oli läinud.

Kohalike võimude loata viib Tiziano kogu pere rongiga Shandongi Mengzi hauale, iidsesse linna Pingyaosse, Qing’i imperaatorite matusepaika. Seni, kuni arusaamatust teesklevad „võõramaalased” politsei poolt uuesti rongi peale saadetakse.

„Vana” Hiina on hingematvalt imponeeriv ning liigutav.

„Uue Inimese” otsinguil leiab Tiziano „vana” imepärase hiinlase, üleva oma kultuuri ja suurusega.

„Vana” Hiina on see tõeline Hiina ja Mao poliitika ainult lõks. „Vanast” Hiinast saab alguse Tiziano kriis ning lõpparve poliitikaga: „Poliitika kui muutuste elluviimise vahend ei ole mitte millegi lahendus”.

Arusaam, mis muutub veendumuseks, kui tuleb võimule Deng Xiaoping, kes pöörab selja Mao õpetusele deklareerides, et rikkus on auasi.

„Nüüd, pärast 50 aastat ajalugu ja surnuid, tuled sa ütlema, et rikas olla on auasi?!? 50 aastat olete õpetanud oma rahvast tundma rahuldust ühest kausitäiest riisist, ühest püksipaarist, ainsast paarist kingadest. Ja nüüd tuleb keegi ütlema, et ei-ei, peame rikkad olema. Näed siis, milleks on nad muutunud. Kõik bandiidid, bandiidid! /…/ Milleks siis kõik need revolutsioonid ja ohvrid, loobumised, mida paljud tegid ülima aususega? Milline on lõpptulemus? Kõik on samamoodi nagu enne. Samamoodi!!”

/.../ 

Tiziano armastas Ajalugu ja Ajalugu armastas ilmselt teda. Niivõrd, et andis talle võimaluse oma silmaga näha veel üht erakordset sündmust. Juhuse tahtel leiab Tiziano end Jaapani ja Hiina ajakirjanike seltsis tegemas laevamatka mööda Amuuri jõge, augustis 1991. Gorbatšov oli langenud, koos sellega üks impeerium ja üks idee.

Tiziano aga ei tõtta Moskvasse. Suundub hoopis ääremaile, kolooniatesse – Kasahstani, Usbekistani, Tadžikistani, Armeeniasse, Turkmenistani. Seal avanevad talle tundmatud reaalsused, mis on kirjas raamatus „Buonanotte, signor Lenin” / „Head ööd, härra Lenin”, ja esimest korda jõuab temani intuitsioon uuest peategelasest maailmalaval – islamism. Kümmekond aastat enne, kui 11. september selle plahvatuslikult Lääne teadvusesse toob.

Alles oma reisi lõpus peatub ta korraks Lenini mausoleumi ees ning jätab hüvasti ideega, mis kord oli paljudele andnud usu paremasse, õiglasemasse maailma.

55aastaselt oli tema tee järgmise käänaku ees.

Der Spiegel annab Tizianole võimaluse valida endale uus sihtpunkt.

Troopikanostalgias Tiziano valib Bangkoki ja Taimaa, „oma sooja Aasia”. Taimaa võimaldab maha matta „jaapani laiba”, mida ta endas kandis ning avada uuesti pilgu ja emotsioonid. Paljud rüüd tahavad mahaviskamist. Kirglik, aga ratsionaalne maailmaparandaja avastab iseenda, meditatsioonid, abiks meri ja elu bangalos.

/.../

Nendel aastatel algab Tiziano uus teekond. Mees, kes kogu elu oli pead murdnud selle üle, kuhu läheb maailm, heidab pilgu enese sisse. Tegudeinimesena oli ta kehv mediteerija, aga tema vaist tunneb ära, et seal on vastuseid, mida mujalt ei saa. Tizianoga juhtub sama, mis paljude teistega, kes on avanud ukse dimensiooni, milles on võimalik tajuda, et miski pole see, millena ta näib.

1994. aastal, oma karjääri tipul, viib töö teda Indiasse, New Delhisse. Täpselt nagu ennustajad olid ütelnud. Ja ta leiab sealt endale uue kodu, uue armastuse, mis leevendab armsast Hiinast jäetud igatsevat tühja kohta.

Ida ja Lääs.

Iidsed kultuurid, kus veel side Eluga, ja kõike maatasa tegev modernsus – homologeeriv, koloniseeriv, enesekeskne.

Kokkupuude India kõrge vaimse tsivilisatsiooniga, mis avaldub ka inimeste igapäevases elus, transformeerib Tiziano mõttemaailma. Ta on ideedeuurija ja siin, Indias, on midagi uurimisväärset. Siin on üks muut(u)mise reaalne võimalus.

„Meie aja haigus on see, et oleme asetanud mateeria kõige keskmesse ja ei võta arvesse midagi muud peale mateeria,” ütleb Tiziano ühes raadiointervjuus.

Siit algab revolutsioon, mis ei sisalda küll mingit uhiuut kontseptsiooni, aga Terzanil oli oskus panna see praktiliselt sotsiaalsesse konteksti.

Mis takistas eelmise sajandi revolutsioonidel positiivse tulemuse saavutamist? Pime usk Teadusesse. Lenin toetus oma töödes Marxi ja Engelsi avastatud majandusteaduslikele seadustele. Arvati, et inimese teadvus on tingitud majanduslikest tingimustest, et oleks olnud võimalik neid seadusi tundes täiustada ühiskonda ning ehitada teistsugune, parem maailm. Eeldades, et sotsiaalsed suhted on lõppkokkuvõttes majandusliku loomuga suhted, hävitati „koos vanaga kogu suurus, eripära ja eluhingus”.

Revolutsiooniideoloogiad toetusid teaduslikule mõtteviisile, mis põhineb materiaalsete andmete kogumisel ja nende abil domineerimisel ja manipuleerimisel teistmoodi ühiskonna sünniks. Sama mentaliteet, mis toidab kapitalismi ja majanduslikku liberalismi.

Terzani jaoks oli kahe võitleva süsteemi – kapitalismi ja marksismi – vastandlikkus ainult näiline.

„Mõlemad rajanevad „teaduslikul” põhimõttel, et mateeria on vaimust eraldatud ja et maailma saab tunda, vallutada ja muutusi tehes kasutada inimelu tingimuste parandamiseks. Hästi, marksism on läbi kukkunud ja ka teise võidukus on küsimärgi all. Vaatamata nende kahe ideoloogia näilisele vasturääkivusele ja nendevahelisele surmaheitlusele põhinesid nad mõlemad usule teadusesse ja mõistusesse: mõlemate eesmärgiks oli välise maailma domineerimine, ignoreerides täiesti inimeste sisemaailma.

Mõlemad ideoloogiad sisaldavad vägivaldse käitumise algeid, mis on seda tugevam, mida suurem on ülbus oletatavast teadmisest, millised on parimad tingimused inimelule.”

Lahendused ei tule ei vasakult ega paremalt. Lahendused ei tule poliitikast. Ka mitte institutsioonilistest religioonidest.

See on Lääne upsakus määrata alati kindlaks, mis on Hea ja mis on Halb, mis Õige, mis Vale, ja selle juured on teaduslikus klassifitseerimismaanias, milles peitub domineerimistahe.

/.../

Nüüd on sellest juba aastaid möödas, kui Tiziano kirjutas ja rääkis oma tegude tagajärgedest mittehoolivast ja pimeduses hulkuvast majandusteadusest, kõige sellega kaasnevast – kasvumaania ja kasumimoraal, inimväärikust alandav turundus ja tehnoloogiahullus.

„Vahendid ei ole kunagi neutraalsed,” väitis ta. „Iga tehnoloogia peegeldab ideoloogiat, mis ta tootis.”

„Nii televisioonil kui Internetil on sama sisemine perverssus – hetkelisus. Oleme kindlad, et see pidev „otseülekanne” lubab meil mõista paremini maailma, aga tegelikult välistab ta igasuguse sügavama mõtiskluse ning sündmuste mõtestamise võimaluse, kuna sunnib kähku registreerima ja reageerima. Kõik võivad rääkida ükskõik mida ilma ettevalmistuseta, ilma kultuurita, ilma hariduseta. Kaootiline, diskrimineerimatu infolaviin, mida toodab Internet, on loonud poolikud teadmised, mis on kõige hullem ja ohtlikum ignorantsuse vorm. Internet on kõige silmapaistvam näide „külluse” ohtlikkusest, mis lämmatab ja mürgitab.”

Marx rääkis religioonist kui „rahva oopiumist”, aga Terzani nägemuse kohaselt on just teadusest saanud rahva oopium. Teadusel on enesekeskne, üleolev arvamus, et ta on võimeline varem või hiljem lahendama kõik probleemid.

„Elame, nagu oleks see ainuvõimalik maailm, maailm, mis tõotab alati mingit õnne ja mille peaksime saavutama kõrgema hariduse (millise hariduse!), heaolu ja muidugi enama teadusega. Lõppkokkuvõttes tundub, nagu oleks kõik organiseerimise või tõhususe küsimus. Milline illusioon!”

Illusiooniks pidas ta ka läänelikku veendumust, nagu oleks aeg lineaarne, läheks aina edasi ja oleks progresseeruv. „Ei ole. Ajal ei ole suunda ja ta ei lähe alati edasi. Ta kordub, käib ringiratast. Aeg on ringikujuline. Seda tunnen ma äärmiselt tugevalt.”

1997. aastal algasid esimesed terviseprobleemid. Diagnoos – vähk.

Sellega koos algas ravi Memorial Sloan-Kettering Cancer Center’is New Yorgis. Tiziano tundis end haavatud loomana. Tema uruks sai pisike korter Central Park’i ligidal, kust keegi peale Angela teda otsida ei teadnud. Elul oli nüüd täiesti uus pale – ei mingeid kohustusi, artikleid ega kokkusaamisi.

Oli vaid Tiziano koos Tizianoga.

Mõne aja möödudes avastas ta aga, et „vähist oli saanud kilp, üks kaitsekants igapäevase banaalsuse, avalike ettevõtmiste ja jutuajamiste eest”.

„Lõpuks ometi olin vaba. Täiesti vaba. Võib tunduda kummaline, mõnikord oli imelik ka mul endal, aga ma olin õnnelik.”

Pärast pikka edukat ajakirjanikukarjääri leidis Tiziano end üha tihedamini juba nähtud ja läbi elatud olukordadest ning probleemidest, asjadest, millega ta oli juba jõudu katsunud aastakümneid tagasi. Ka suhtumine tõesse, faktidesse, „reaalsusesse” oli hakanud muutuma.

Aastatega oli jõudnud arusaam, et „faktid on vaid näilikud /…/ tõde faktides on äärmisel juhul nagu matrjoškades: üht avades leiad seest järjest väiksema, kuni ei jäägi midagi muud järele kui üks väike seeme. Sellest sain ma aru pärast „Ennustaja ütles mulle” kirjutamist. Sain aru, et faktid, ka need järele kontrollitud, mitte ainult ei olnud tõde, vaid mõnikord lausa varjasid tõde. Tähendab, asjade reaalsus on tihtipeale kiht, mis jääb hoopis faktide taha. /…/ On üks tõe tasand, mis jääb teisele poole fakte.”

Faktid tundusid olevat nagu ekraanid, omamoodi barjäärid, millest me kinni haarame, et suruda kõike enda meelelise tunnetusega, eelarvamustega ja kultuuriga aktsepteeritud raamistikku.

„Jätkates ajakirjanikutööd oleks mulle jäänud ainult võimalus olla, nagu olin juba olnud. Vähk andis mulle suurepärase võimaluse mitte end korrata.”

/.../

Aastavahetusel 2000 viis Tiziano tee ta Himaalaja mägedesse. Ja algabki tutvus Vanamehega. Il Vecchio, nagu nimetas teda Tiziano.

„Tõde on teeradadeta maa…”, olid tolle esimesteks sõnadeks.

„Veel paar-kolm aastat enne oleks ma mõelnud: ma vaffanculo!” jutustas hiljem Tiziano oma pojale, „aga sel hetkel olin ma valmis.”

Valmis milleks? Imelisteks introspektiivseteks, pikkadeks kuudeks külmas, tihti lumega kaetud hütis, ärgates öösel kella kolme-nelja paiku, et mediteerida nagu il Vecchio. Tiziano esitas talle oma küsimusi ja Vanamees andis vastuseid pärast meditatsioonis veedetud tunde.

/.../

Surmaga tõtt vaadates, tervenemist taga otsides, ei võitnud ta mitte vähihaigust, vaid midagi veelgi suuremat – oma ego – õppides tunnetama Elu ühtsust, jagamatust, müsteeriumi ning viies lõpuni seda ainsat tõeliselt maailma muutvat Revolutsiooni.

Revolutsiooni iseendas.

Revolutsioon algas Vaikusest.

Sellest tundmatust kohast, kus lõppevad teadmiste piirid.

Teadmised on lõks, mis hoiab meid paigal ja sunnib ennast kordama, pidev mõtete vool, mis keerutab meid hiirtena rattas. Vaikusest saab aga alguse Teadlikkus, milleta ei sünni ükski tõeliselt tõhus tegutsemine.

„Tõeline teadmine ei tule raamatutest, ka mitte nendest pühamatest, vaid kogemusest. Parim viis reaalsust mõista käib tunnete ja intuitsiooni, mitte intellekti kaudu. Intellekt on limiteeritud.”

/.../

2002. aasta detsembris andsid arstid teada, et vähk oli kasvama hakanud.

Tiziano veetis oma viimased aastad Apenniinides asuvas Orsigna külakeses, aeg-ajalt Himaalajas Vanamehe, il Vecchio, juures käies.

Orsigna kodu uksel oli silt: „Ükski külastaja pole teretulnud.” / Ogni visita è sgradita.

Oma viimased energiavarud kasutas ta perega olemiseks. Nendest jutuajamistest võib osa saada läbi Folco ülestähendatuste raamatu „La fine è il mio inizio” / „Lõpp on mu algus”, mis ilmus 2006. a.

Tiziano Terzani suri 2004. aasta juulis Orsignas.

Ta maeti parem käsi rinnal ja vasak avatud peoga üleval tähistamaks idamaiselt vaimu täiuslikkust, väljendamaks tuhandete aastate vanust julgustust neile, kes kunagi otsimist ei lõpeta: „Ärge tundke hirmu”.

„Ainus revolutsioon, mida meil vaja läheb, on see, mida on vaja teha meie sees. Neid teisi oleme juba küllalt näinud. Need korduvad, korduvad järjepidevalt, sest nende põhjus on inimese loomus. Kui inimene ei muutu, kui ta ei tee seda kvaliteedihüpet, kui ta ei ütle lahti vägivallast, mateeria ülemvõimust, kasumist ja huvidest, siis jääbki kõik korduma. Kõik jääb korduma, korduma…”

                                                       (katkendid peatükist "Tiziano")