Giovanni ja Paolo (Maffiavastane maksiprotsess, Palermo 1986/87)

10. veebruaril möödub 27 aastat Itaalia ajaloo kõige imposantsema maffiavastase kohtuprotsessi algusest Palermo magistraatide meeskonna suure töö tulemusel. Selle meeskonna südameks olid Giovanni Falcone ja Paolo Borsellino. Falcone tapeti hiljem pommiplahvatusega aastal 1992 ja mõned kuud hiljem samamoodi ka Borsellino.
Siinkohal maksiprotsessi käsitlev katkend kahele magistraadile pühendatud peatükist, kust leiate ka mafia
ajaloo lühikokkuvõtte, natuke ka sellest, miks stereotüüp, et maffia on vaid (Lõuna-)Itaalia madalatasemeline kuritegevus, ei pea paika ja miks on ebaõiglane öelda, et "itaallased on mafioosod".

/.../
"1985 hakkasid ettevalmistused maksiprotsessiks. Mõne kuuga ehitati kohtusaal-punker Ucciardone vangla ligidale. Suur nagu staadion, kaheksanurkne, raudbetoonist ja vastupidav ka pommirünnakutele. Seda tehti tänu ka siseminister Oscar Luigi Scalfaro ja justiitsminister Rognoni survele.

Magistraatidel Giovanni Falconel ja Paolo Borsellinol oli ihukaitse ööpäev läbi. Et nad ühest kohast teise sõita saaksid, tühjendati tänavad. Äsja olid tapetud politseinikud Ninni Cassarà ja Beppe Montana…
See oli hetk, kus riik oli oma magistraatide kõrval. Linnapea Leoluca Orlando eestvedamisel oli Palermo linnavalitsus maksiprotsessis hagejaks. Kogu Palermos oli teistsugune atmosfäär.
Küsimusele, kas tal on hirm, vastas Falcone: pole oluline, kas oled hirmul või mitte. Oluline on oskus elada hirmuga kõrvuti, aga mitte lasta end sellest mõjutada. See ongi julgus. Teisiti oleks tegemist vaid rumaluse ja ebakompetentsusega.
Caponnetto kõrvu jõuab ühe usaldusinimese hoiatus, et Borsellino ja Falcone elu on hädaohus.
Kaks magistraati viiakse samal ööl koos peredega helikopteriga Sardiiniale, Asinara vanglasse, kus nad töötavad äärmises isoleerituses protsessi kallal. Paradoksaalselt tuleb neil endil Asinaras olemise kulud kinni maksta, aga tulemuseks on peaaegu 9000 lehekülge süütõendeid 40 köites.

Protsess algas 1986. aasta veebruaris 600 välismaise ajakirjaniku silme all.
Kohtusaal oli poolringina ümbritsetud tõeliste vangikongidega, milles olid süüalused, enamik neist võimukad bossid. Iga kongi ees kaks karabinjeeri, kes neilt hetkegi pilku ei eemaldanud. Vanu ülesvõtteid vaadates näed, et mõned mängivad haledat komejanti, teised tõmbuvad üleolevasse irooniasse, kolmandad pilluvad teravaid repliike; mõni tuli raevuhoogudes märatsevana eemale toimetada.
Mafiast ei tea ma midagi. Televisioonis ja ajalehtedes räägitakse, aga see on väljamõeldis.”
Magistraat Giuseppe Ayala meenutab, kuidas need ülbed karistamatusega harjunud tegelased pidid üle saama esialgsest hämmingust, et nad üldse end leidsid sellises situatsioonis. Nendes kongides olid Liggio, Calò, Greco kaliibriga bossid.
Riina, Bagarella ja Provenzano olid kättesaamatud. Latitanti, itaalia keeles.
Veel oli neid, kes lootsid, et protsess ei lähe lõpuni, et see aegub protseduurinõksude mädasohu.

Pärast kuid kestnud vaidlusi protseduuriprobleemide üle jõudis kätte aeg kuulata tunnistajaid, eksmafioososid. Buscetta ilmus aulasse enesekindlalt. Tegemist oli siiski väga karismaatilise bossiga. Nüüd oli ta „reeturi” rollis. Buscetta kinnitas kõiki oma tunnistusi ja tuli enesekindlalt välja ka näost näkku kohtumisest Pippo Calòga, kes üritas tema usutavust küsimärgi alla panna. Seekord tuli ta võitjana.
Pentitodest olid kohal veel Salvatore Contorno ja Vincenzo Sinagra, kes madala astme mafioosodena rääkisid täpselt toimepandud mõrvadest. Contorno rääkis niivõrd kitsast palermo murret, et läks vaja tõlki.
Tuhande ringis oli ka teisi tunnistajaid, nagu näiteks mafiaohvrite lähedased, aga mitte kõigil ei olnud julgust rääkida ja juhtunut kinnitada.
On teil midagi lisada oma poja surma kohta?”
Minu poeg ei ole surnud. Minu jaoks on ta elus.”
Oli ka sõjakamaid emasid: „Kui nad tahavadki mind tappa, tulgu siis, lähengi oma poja juurde.”
Sidemetest poliitikaga ei räägitud. Ka Buscetta muutus siis põiklevaks ja vastumeelseks. Aga see polnudki sel hetkel olulisim, kuna tõendid polnud piisavad. Tähtis oli viia lõpuni mängimisel olev partii. Küll piisas tõenditest aga Salvode süüdimõistmiseks.



Protsess kestis peaaegu kaks aastat, ühtekokku 1820 tundi, mille käigus toimus 1314 ülekuulamist, 635 kaitsekõnet ja kus osalesid 200 advokaati.
Enne pausi otsuse vastuvõtmiseks palub sõna Michele Greco il Papa ja lausub omapärase lause: „Soovin teile rahu, mis on õigusemõistmiseks vajalik. Et RAHU saadaks teid kogu ülejäänud elus”.
16. detsembril 1987 kell 19.30 luges kohtunik Alfonso Giordano kohtuotsuse: „Itaalia rahva nimel…”
344 inimest tunnistati süüdi, millest 19 eluaegset vanglakaristust tähtsaimatele bossidele (Greco, Riina, Provenzano), 6 aastat Ignazio Salvole, 28 aastat Pippo Calòle. Ühtekokku 2665 aastat vanglakaristusi. Mafia sõjaline käsi oli tugeva hoobi saanud, aga vaid kaudselt riivati selle „valgekraelist” komponenti. Küll oli kohtumaterjalides nimesid, mis kuulusid ettevõtjatele, poliitikutele, härrasmeestele, et osutada nende „moraalset vastutust”.
È fatta! Abbiamo vinto!” ei suuda protsessis osalenud magistraadid oma erutust tagasi hoida.
Esimene aste oli läbi. Võidukamalt kui kunagi varem mafiavastase võitluse ajaloos.
Kellelgi tekkis kahtlev küsimus, kuhu oli tüürimas see kohtunike põikpäine meeskond. Ja kas ei innusta äkki neid see võit edasi minema, suunduma uuele tasandile?
Aga kliima muutus taas, siis kui jäi puudu vaid sammuke lõpliku löögini.
30. juulil 1991 vähendas Palermo Apellatsioonikohus neid karistusi.
Keegi hingas kergemalt.
Borsellino määrati Marsala peaprokuröriks.
Caponnetto pöördus tagasi Firenzesse veendumusega, et ainus tema asendaja oleks võinud ja pidi olema Falcone. Kohtumaja sisesed võitlused võtsid aga teise pöörde."

/.../

4 kommentaari: