Mina

„Milliseid itaalia lauljaid te Eestis tunnete?” küsis Seriano minult oma kassettides sobrades.

„Al Bano ja Romina, Toto Cutugno, Riccardo Fogli, Ricchi e Poveri, kunagi kuuekümnendatel ka Robertino Loretti”, vastan loetledes neid tollaegseid kuulsusi.

„Mhmmm… Aga Lucio Battisti? Fabrizio De André?”

„Ei, ei ole kuulnud.”

„Isegi mitte Minat?!?”

Pidin taas pead raputama.

Seriano lükkas autoraadiosse ühe kasseti. Sellest hetkest sai alguse mu esimene tutvus ühe mujal maailmas vähe tuntud kuulsusega. Ei, kuulsus on liiga vähe öelda – pigem legend.

See oli suurel käärimise aastal 1990. Ka minu ümber ja sees oli kõik ihanud nahavahetust,
aimamata et tulevikutõotused olid juba lootena kasvamas ootustest tiines õhus. Läks aga veel aega, enne kui sündmused küpseks said, kuid olin siis juba uut teekonda alustanud. Uus keel, uued sõnad pesid järjest maha vanu valusid. Olin õppimas, et „kauge ja võõras” pole midagi muud, kui seni avastamata uks hinge tuhande toaga paleesse.

6. mail 1990 maandusin Fiumicino lennuväljal. Kohe tekkis minuga probleem, sest ma polnud ostnud tagasisõidupiletit. Täiesti mõeldamatu teguviis Nõukogude kodaniku puhul. Mina aga ei tahtnud midagi täpselt paika panna. Viisa kestis kolm kuud ja mul polnud aimugi, kas koduigatsus tuleb peale pärast paari nädalat või alles mõne kuu möödudes. Elutahe oli nullpunktis ning sellest tulenev hoolimatus reeglite suhtes oli viinud mind otsuseni käituda vaba inimesena. Tulgu, mis tuleb. Ei tulnud midagi. Ainult NSV Liidu konsul saatkonnast, pärast paari tundi ootamist. Puuris mulle pilgu silma sisse, esitas mõned venekeelsed küsimused, mina vastasin täiesti ausalt: „Ei, ma ei tea, millal tagasi lähen. Siis, kui otsustan.”

Tagantjärele oleks huvitav teada, miks mul ikkagi minna lasti. Loogika järgi oleksin pidanud kuulma lauset: „Kuna on kahtlusi, et te ei kavatsegi tagasi pöörduda, siis ei saa me teid üle piiri lasta”. Ilmselt ei seostatud salakavalat riigireeturlikku plaani „ära jääda”, nagu tookord nimetati, seesuguse ilmse naiivsusega. Üks hääl minus kinnitab, et see oli minu jaoks kõige lühem tee Iseenda suunas ja elu oma saladuslike sünkroonsustega lasi sündida ootamatul, vähetõenäolisel. Aga ka selle teadmiseni jõudmiseks pidi veel palju aastaid mööduma.

6. mai 1990 oli pühapäev, domenica. Dies dominicus katoliiklastele, dies solis vanaroomlastele. Muutumise algus ühele eestlasele.

Claudioga olin olnud tuttav paar aastat. Me kirjutasime, vahetasime sõnu ja mõtteid. Tihti ei saanud ma tema itaaliapärasest inglise keelest aru, mõlemad tahtsime õppida ja kaugemale vaadata. Iga tema kiri lõppes „with Love” ning pidasin seda põhjendamatult läägeks. Aga pärast paari tööpäeva lõpu veiniklaasi, ratsionaalsuse ahelad lõdvemale lastud, oli leevendav neid jälle kord üle lugeda – need rääkisid imest, mis meiega iga päev sünnib. Et teed silmad lahti ja võid nautida värve, päikesesooja, lihtsalt hingamist, midagi ääretult heatahtlikku, mis pingutuseta loomulikult me päevi täidab. Kuna kirjade pikkus oli keskmiselt 4-5 lehekülge, siis pidurdas mu põhjamaiselt hästi väljaarenenud piiritunne vastastikuse mõistmise tekkimist.

Ei saanud ma aru sellest suurest jagamisejanust. Mina, kes iga oma heaolumomenti olin harjunud kinni maksma. Oma asjad hoidsin endale, et mitte kahetseda. Oma leebust läks mul endalgi vaja, iseenda kaminasse, et mitte soojanälga jääda. Tundeid pidi kodeerima aktsepteeritud valemitesse, et mitte naeruväärsusega riskida. Lõpuks hakkasin arvama, et kas võimaldab tema helge lääne eksistents niivõrd lahkekäelist kaitsetut avatust või on ta reaalsusetajuta õhumüüja. Sündmustel minnalaskmise instinkt osutus tugevamaks umbusust, kui Claudio ühest kirjast küllakutse leidsin. Kinni polnud hoida muust, kui huvitavast ja heast töökohast, mis ei võimaldanud pikka põhjuseta äraolekut. Minul oli vaja enesega olemise aega ja lahtiseid otsi.

Plaanisin tookord ükskõikselt vaadata, mis elu toob. Oli hetk, mil tundus, et midagi head ei saa niikuinii sündida, et sellega kõik piirdubki. Äraleierdatud tühja täis rõõmuviivud, järellohisevad tehtud vead, mis ikka ja jälle endast tunda andsid nagu reumavalud, iganädalane grillkana kolleegidega ja õllepruulijad tuttavate pulmapidudel. Seljataha olid jäänud mõned halvasti lõppenud armastused, mis olid tegelikult ka halvasti alanud ja mõttetult kestnud, banaalselt, vaevarikkalt, armuandi kerjates. Üksinduse raskus oli piisavalt pikalt painanud ja jõuvarud 21aastaselt otsakorral. Üksinduse all mõistan tunnet, et sa kellelegi korda ei lähe. Niigi palju, et halastavalt loobuda mu seletamatu rahutuse hukkamõistmisest, et mitte välja näidata „millest-sul-siis-puudus-on-oled-ikka-imelik” pilku mulle antud naeratuse taga. Asutult varjupaika otsiv süda ei loe, ei lähe arvesse.

Piirivalveseik üle elatud, leidsin Claudio täpselt sellisena nagu foto peal ja muutus minu elus võttis konkreetse vormi. Teeäärseid möödakihutavaid palme jälgides oli tunne, nagu ei uudistaks nemad mind mitte vähem kui mina neid. Mäletan veel ka veidi kripeldavat õõnsustunnet, umbes sellist, nagu võiks olla metskitsel, kes küla lähedale satub, ja minu esimest itaalia lõunasööki, mis selle tunde hajutas: prosciutto ja melon, tortellini panna ja herned, bistecca ja lehesalat ning macedonia. Kui pastataldriku lõpuni olin söönud, siis arvasin aimavat, kuidas mõista „with Love’i” kirjade lõpus. Hoolimisena.

Hilisõhtuti sõitsime motorino’ga ringi mööda Roomat, sihitult ning kõva häälega mootorimürinast üle rääkides. Tihtipeale aga läksime külla Serianole tema töökohale ühes suures ajalehes. Ootasime ta tööpäeva lõppu nii umbes kella ühe paiku öösel, et minna otsima veel mõnda avastamata head cornettopaika, sest on väheseid elumõnusid, mida pidada nauditavamaks kui öist cornetto’t kreemist või šokolaaditäidisest määrdunud naeruga sõprade keskel. Vahel panime muidugi ka universumi asju paika ning uudistasime üksteise maailma.

Seriano oli me kolmikust kõige vanem, viiekümnene ja olemiskriisis. Nagu mina. Serianol oli piiritut kannatust ning heasoovlikkust inimeste suhtes. Nagu Claudiol. Kuu aja möödudes olime saanud lahutamatuteks, olime avastamas usalduse tuge. Kolm lootsikut, kõrvuti, sama paadisilla ääres. Ja siis Seriano tutvustaski mulle oma kassettides sobrades Minat. Ühte osa minu enda südamest, mille olemasolu ma enne sõnastada polnud osanud.

Võib-olla just selle osaks olemise pärast pole Itaalias legendid ega minevikusuurused teab mis kauged ja õõnsad entiteedid. Nende läbielatu, kirjapandu või mõeldu elab aja kiuste konkreetset käegakatsutavat elu, saades toitu eatutest emotsioonidest ning armastusest, millega neid edasi antakse. Arvan, et sellepärast tulebki pool maailma siia kokku. Ei mingeid kõledaid muuseume, mida kohusetundest püsti hoitakse ja kust igasugune südametukse on kadunud. Möödaläinud ajad elaksid nagu kihiti oleviku sees ja kui oskad ennast hästi tuunida, siis võib ette tulla ka hetki, mil ajataju omapärase nõksuga laseb sul tunda mineviku sündmuste aroome ning aastatetagust vaimsust, kuhu inimeste tunded oleksid nagu lumepallisüsteemil külge jäänud ja sellega hiigelsuureks kasvanud.

Nii on ka Minaga.

Mina Anna Mazzini on vaieldamatult üks parimatest kerge muusika lauljannadest läbi aegade ja üle terve maailma. Miks vähesed inimesed teda tunnevad, ei oska vastata. Piisab kuulata ta esituses „Bravat”, et tema hääl mälusse sööbiks. „Brava” kirjutas maestro Bruno Canfora spetsiaalselt Minale, toomaks esile ta andekust ja ebatavalisi võimeid – metsosopran, kes suudab välja võtta Re2 ja jõuda kuni Do5-ni: kolmeoktaavilise hääleulatusega, haruldase rütmitaju, isikupärase tämbriga, mille võimsust võiks mõõta hobujõududes nagu Ferrarit, ja oskus seda ka rafineeritult kontrollida, pannes aluse teatraalsele, aga autentsele väljendusrikkusele. Itaallased ise on tema hüüdnimeks pannud „Cremona tiiger” / La tigre di Cremona.

Mina ise ei olnud veel ideegi kuskil ema-isa veel puhkemata armastuses seal pisikeses Valga linnas, kus materialiseerusin kümmekond aastat hiljem, kui juba 18aastane Mina ühe kohaliku ansambli „Happy Boys” liidri Nino Donzelli uksele koputas ja asjalikult lausus: „Ciao, Mina olen Mina. Kas tohin laulda?” Varsti pärast seda kuulevad itaallased esimest laulu Mina ilusa häälega ja mitte vähem ilusate jalgadega kuulsas „Bussola” klubis aastal 1958. Takistusteta murrab Mina kohe publiku südame ja ühest ta tuntuimast laulust „Tintarella di Luna” / „Kuupäevitus” saab hüppelaud, mis noore neiu otse staaride taevasse paiskab.

Sel hetkel sai Minast ühe muutuva ajastu sümbol – järjest lühenema hakkavad seelikud ning rock’n’roll, mis ka Itaalias jalaga ukse lahti lõi. Minal oli sisemist vabadust, mis tolle hetkeni itaallastele võõras oli, aga mis siiski kasvamisruumi ja väljendust otsis.

Mina silmis ja liigutustes oli väljakutse.

Mina ei peitnud oma ilu, tema pildus selle otse näkku.

Mina provotseeris süüdimatult ja armastusväärse kergusega, aga ei ületanud kunagi piire, nii nagu ainult itaallannad seda teha oskavad.

Mina oli alati teistsugune, kui talt oodati – tuhat nägu, tuhat eri look’i, tuhat emotsiooni. Ja sellele vaatamata oskas ta iseendaks jääda – jäljendamatu, defineerimatu, mõistetamatu, kättesaamatu Mina.

Mina oli alati uuenemise janus, alati millegi otsingul.

1963 algab uue lauluga „Il cielo in una stanza” / „Taevas ühes toas”, mis tänaseni on, usun, jäänud kõigi aegade hinnatuimaks armastuslauluks. See oli taaskord uue Mina kingitus oma publikule – armunud Mina kingitus. Tõsi, kuulujutud olid juba enne levima hakanud. Minal on suhe abielus mehega. Corrado Pani, näitleja (tuletan meelde, et seadus abielulahutuse kohta tundus tol ajal veel täieliku pühaduserüvetamisena). Samal aastal sünnib ka poisslaps, kelle nimeks saab Massimiliano. Skandaal on piiritu. On täiesti mõeldamatu, et üks korralikust perest pärit edukas staar ei varja oma „häbiväärset” suhet ega peida oma armujoovastust. Vastupidi, teeb selle avalikuks ja julgeb ka veel „patu vilja” üle kahetsematult õnnelik olla!

Ajakirjandus astub üksmeelselt Mina vastu, mõistes teda hukka. Avaldatakse salaja üles võetud fotosid paari rõõmuhetkedest, alla kirjutatud: „Mida on küll neil kahel naerda!”.

RAI-lt, riigitelevisioonilt, mida ta kahe eelneva aasta jooksul oli vallutama hakanud, tuli esinemiskeeld.

Ri-Fi oli ainus plaadifirma terves Itaalias, kes talle lepingut julges pakkuda.

Minal oli täitumas 23. eluaasta.

Võib-olla hakkas kuuekümne kaheksas juba siis inimeste mõõdupuid muutma, võib-olla oli tegemist lihtsalt poolehoiuga tüdrukule, kelle laulude saatel olid miljonid inimesed armunud, kelle ekstravagantne olemine andis julgust ka lihtinimestele iseendaks olla, jumal seda teab. Igal juhul ei keeranud nad oma iidolile selga, ei lasknud ennast mõjutada Mina-vastasest boikotist. Inimestel oli silmi näha tema julgust ja otsustusvõimet. Igast maa nurgast saadeti talle solidaarsuskirju ning hulganisti kingitusi lapse jaoks.

Avalik arvamus, rahvas, võib ennast võitjaks pidada aasta hiljem, kui Mina lubatakse uuesti teleekraanile. Murdumatu uhkusega esitab ta uue sümboolse laulu „È l’uomo per me” / „See on mees minu jaoks”. Miski ei peata enam Cremona tiigrit ega publiku armastust. Võidukäik jätkub menusaadetega „Studio 1” ja „Teatro 10” televisioonis, mille saatejuhina ta endale laupäevaõhtute kuninganna krooni teenib. Seega on ka Itaalia televisiooni ajaloo parimatel meelelahutussaadetel vaieldamatult Mina allkiri ja tema andekuse pitser. Sinna vahele mahub ka Mina uus armastus ajakirjanik Virgilio Croccoga ning sellele järgnev abielu ja tütre Benedetta sünd.

Seitsmekümnendatel vallandub Mina küps ja sensuaalne loomingulisus, saades ka müütilise autoritepaari Mogoli ja Lucio Battisti muusaks. Muusikaajakirjanik Red Ronnie ütleb Mina-nähtust analüüsides: „Mina oli Itaalia esimene feminist, ilma seda olemata. Ta ei ole meeste vastu, ei ole vihane. Ta armastab meest, osates jääda teadlikult iseendaks. Mina annab ennast jäägitult, aga Mina on see, kes valiku teeb, kes oma reegleid kehtestab”.

1978 pidi olema Mina kõmutekitavate live-esinemiste aasta. Oodati 15 kontserti endises „Bussola” klubis Viareggios. Esinemistel olid kohal kogu maa kultuurinimed, aga üheteistkümnes kontsert 23. augustil jäi viimaseks päevaks, mil Minat avalikkuses nähti. Kaasosaliseks ootamatu kopsuinfektsioon, otsustas ta jäädavalt eraelusse tõmbuda. Ilmselt oli ta väsinud elust kinniste kardinate taga, fotograafidest ja iga oma sammu avalikustamisest.

Mina tegi taas seda, mida keegi temalt ei oodanud.

Mina otsustas oma elu tagasi võtta. Oma lihtsa provintslase elu, mis koosnes perekonnast, söögitegemisest, kudumisest ja kaardimängust sõpradega. Lõppude lõpuks polnud ta kunagi staarisüsteemis ennast koduselt tundnud.

Mina jätkas siiski oma tööd – plaat aastas, kaanel joonistus või fotomontaaž, sest fotosid ta ei armasta, aga mitte kunagi enam ennast avalikkusele näidates.

2001. aastal otsustas Mina anda loa videoks Interneti otseülekandes oma stuudios, vaid paarikümneks minutiks. Sel hetkel oli viisteist miljonit klikivalmis hiirt arvuti ees ootamas aastates muusikalist kuningannat, et kunagi öelda: „Ka mina nägin teda siis…”.

(itaalia keelt mitteoskajatele - see Alex Britti kirjuatud laul "Oggi sono io" on salvestatud Mina poolt ainsa korra ülevaatamisega, ilma igasuse ettevalmistuseta ja istudes st. diafragma jaoks mitte just soodsas asendis - mõnede minutitega täiuslikkust luues)

Veel mõneminutine ülesvõte Minast läks eetrisse 2009. aasta Sanremo laulufestivali avamisel. Oli tehtud kaunis videoesitlus itaalia muusika ajaloost. Selle taustaks sai olla ainult Puccini „Nessun dorma”. Mina esitus pani kaasa vibreerima kõik hingekeeled.

12 aastat pärast Mina eemaldumist tahtsin mina, teiselt planeedilt sisserännanu, oma elu üles leida. Mina ennast mittesäästvas otsingus oli minu jaoks esimene valgusesäde, side ja hingesugulus. Tema ebastandardsed meeleolud, millest ei tea kunagi ette, kuhu need välja viivad, sobisid täiesti mu sisemise puslega. Milline on see jõud, mis on suutnud emotsiooni aastakümnete tagant elusana hoida?

Totò ütles tema kohta: „See pikk hing näib olevat kontrabass kõigi oma keeltega, see hele nahk nagu kreemijäätis, see olevus, kes näitleb vähe ja halvasti, kes naerab valel hetkel, kattes suu käega. Aga kui tuled kustuvad ja ta laulma hakkab, siis tulevad tema häälest lavatäied naeru ja nuttu.”

Ma olen Minat näinud ainult vanadelt mustvalgetelt salvestustelt, aga ma olen teda südamega kuulanud. Ma tean sellest naerust ja nutust, millest Totò räägib. Ma tean müüti suurest diivast, ma tean lugu lihtsast naisest ja hoian endas kujutluspilti, kus mina, Mina ja proua Mazzini muutuse janus, oma reegleid paika pannes, läbi aegade ja moodide samaks jäänud meloodiaid ümiseme.XLWYJTYY