Ritasid,
kes mulle südamesse jäänud, on tegelikult kaks. Armastatud müstik, võimatute ettevõtmiste eestkostja, pühak Cascia linnakesest ja
ratsionaalne Nobeli preemia laureaat, erakordne vanaproua Piemontest.
Ühine on neil nimi – Rita – ning kalduvus võimatute asjade
elluviimisele.
Püha
Rita heitis väljakutse oma armastusega tervetele aastasadadele.
Rita
Levi-Montalcini heitis oma erakordse mõttejõu ning tahtega
väljakutse oma aja eelarvamustele ning loodusseadustele, mille järgi
peaks aktiivne elu lõppema vanuse kasvades.Tema
elutee jõudis lõpule 30. detsembril 2012. See talle pühendatud
peatükk oli valmis aga enne, kui kurb teade maailma igasse otsa
levis. Sellegipoolest ei ole kuhugi kadunud tema ajatu vaim ning
mõtted. Need on eluvõimelised ja aktuaalsed, Seepärast ei muuda ma
toona kirjutatut, kasutades olevikku, milles Ritale alati oma koht
jääb...
Millises
eas algab vanadus? Ärge seda proua Ritalt küsige. Tema, oma
103aastase elukogemusega vastaks, et „conosco
bene le rughe del mio viso, ma non ha rughe il mio cervello”
/ „tean iga oma näokortsu, aga mu ajul ei ole neid ühtegi”.
Nobeli
preemia laureaat, neurobioloog ja aktiivne parlamendisaadik Rita
Levi-Montalcini pole sugugi üks tavaline natuke kannatada saanud
mõtteselgusega ning veidi väsinud ja uskumatu pilguga vanur. Rita
on teravapilguline ning oma igapäevast teadlasetööd ja
saadikukohustusi täitev daam. Eakaim Nobeli preemia laureaat terves
maailmas, on temast saanud vastupidava, mitte kunagi lootust kaotava,
kindlameelse Itaalia sümbol.
Torinos
aastal 1909 sündinud ja inseneriperes üles kasvanud Rita avastab
varakult oma kire teadustöö vastu. Tolleaegses viktoriaanlikus
Itaalias ei ole õpihimulisel neiul lihtne lahtisi uksi leida,
kõigepealt tuleb veenda isa oma plaanidele nõusoleku saamiseks. See
polnudki nii lihtne.
Isa
Adamo oli tugeva iseloomuga mees, kes küll jumaldas oma nelja last,
kellest kolm olid tüdrukud, aga nõudis kuulekust kõigilt
pereliikmetelt. Rita oli vastu tahtmist sunnitud käima
naisgümnaasiumis, mille programmid olid kooskõlas tolleaegse
nägemusega naise rollist, aga selle lõpetades oli ta sooritanud
omal käel õppides ka klassikalise lütseumi lõpueksamid. Selleks
kulus kokku kõigest kaheksa kuud. Pärast seda võtab 19aastane neiu
julguse kokku ning küsib isalt luba ülikooli minemiseks väitega,
et abieluks pole tal mingeid kalduvusi. Isa laseb ennast veenda,
kuigi suurte kahtlustega, ning Rita astubki Torino Ülikooli
meditsiiniosakonda.
Õpingute
ajal märkab Rita annet histoloog Giuseppe Levi, tol ajal ülikooli
väljapaistvam meditsiiniprofessor, ning annab talle pärast ülikooli
lõpetamist summa
cum laude
aastal 1936 võimaluse teha uuringuid närvisüsteemi kohta. Need ei
kesta kuigi kaua…
5.
augustil 1938. aastal ilmub Itaalia ajalehtedes „Rassimanifest” –
kümme punkti kümne teadlase poolt allakirjutatuna.
Punkt
4: „Itaalia rahvas on enamuses aarialased ja nende kultuur
aarialik.”
Punkt
6: „Eksisteerib puhas itaalia rass.”
Punkt
9: „Juudid ei kuulu itaalia rassi.”
Punkt
10: „Itaallaste füüsilised ja psühholoogilised jooned ei tohi
olla muudetud mitte mingil moel.”
See
dokument sai aluseks rassiseadustele, mida toetasid ligikaudu 180
teadlast ning 140 kultuuri- ja poliitikategelast. Ka Vatikan oli
ettevaatlik nende seaduste vastu seistes.
Levi-Montalcinid,
kelle juured pärinesid juba 14. sajandi Siena Vabariigist, oli vana
juudipere. Itaaliasse jäämine oli nüüd ohtlik.
/.../
Sõjaperioodi
mahub veel Levi-Montalcinide põgenemine Firenzesse valenime all,
kontaktid partisanidega, töö ameeriklaste peakorteris sõjapõgenike
arstina. Kuni aastani 1945, kui Ritast saab professor Levi assistent,
taas Torino ülikoolis. Tema tõeline teadlasekarjäär on alles
algamas.
Aastal
1947 kutsutakse Rita Levi-Montalcini Washingtoni Ülikooli oma
katseid jätkama. 1951-1952 avastab ta närvi kasvufaktori (Nerve
Growth Factor – NGF),
mille toimemehhanismide kallal jätkab ta oma tööd veel 30 aastat
ja 1986 saabub iga teadlase unistus Nobeli preemia, omistatud talle
koos ameeriklasest biokeemiku Stanley Coheniga.
Lisaks
teadustööle on ta olnud ka prestiižikate instituutide direktoriks
– 1961–1969 neurobioloogia uurimiskeskuses (Centro
di Ricerche di Neurobiologia del Consiglio Nazionale delle Ricerche
(Rooma)) ja 1969–1979 rakubioloogia laboratooriumis (Laboratorio
di Biologia cellulare).
1993–1998 juhtis ta Itaalia Entsüklopeedia Instituuti. Praegu on
Rita Levi-Montalcini tema enda ideest sündinud 2001. a asutatud
Euroopa aju-uuringute instituudi (European
Brain Research Institute)
presidendiks.
/.../
Just
see karjamentaliteet, millega käib sageli kaasas resigneeruv
käsutäitmine, on Rita arvates vähem arenenud naistes, kelle
agressiivsusega seotud ajuühendused on vähem aktiivsed kui
vastassugupoolel. Selles mõttes on mõttetu võrrelda end meestega
ja veelgi vähem võtta eeskujuks nende poolt ellu viidud ühiskond.
Millel on muidugi ka väärtusi, ei unusta ta lisamata.
70ndate
esimesel poolel võtab Rita osa abordi legaliseerimise kampaaniast,
aga mitte lastes end eriti kaasa viia feminismil.
„Ma
usun naistesse, aga mitte naisliikumistesse.” Inimkond koosneb nii
naistest kui meestest, lisab ta sellele tasakaalukalt.
Nii
nagu Rita neiupõlves oli isale teada andnud oma vähesest huvist
abielu vastu, nii tema elu kulgebki. Ainult teaduse ning ühiskondliku
tegevuse vahel.
„Uskuge
või mitte,” seletab proua Montalcini „aga ma otsustasin juba
kolmeaastaselt, et ei tahtnud peret ega lapsi. Olen sündinud ajal,
mil naiseks olemine oli nagu alaväärsuse pitser. Olen näinud liiga
palju ebaõnnestunud abielusid, kurbi ja tühje eksistentse. Ühele
ameerika prouale, kes küsis minult, kas ka mu mees on National
Academy
liige, vastasin „I am my own husband”. Tema segaduses pilgust
sain aru, et ilmselt pidas ta mu inglise keelt vigaseks…”
Lapsepõlves
oli Rita nõbudele meeldinud teda ärritada, väites et kõik ajaloo
suurimad vaimud on olnud mehed, et naistest poleks kunagi saanud
Newtoni, Bachi või Michelangelot. Rital ei jäänud siis muud üle,
kui haarata kinni poetessidest Sapphost või Vittoria Colonnast,
mispeale nõod vastasid, et ega luuletamiseks polegi suurt
intelligentsi vaja.
Religiooniküsimustes
oli isa Adamo otsustanud ilmaliku kasvatuse kasuks, midagi lastele
peale surumata. Nende pere ei järginud paastusid ega teisi juutide
usureegleid. Täisealiseks saades oleksid lapsed ise valinud, kuidas
jätkata. Juutidena, katoliiklastena või ilmalikena. Küll aga andis
Adamo Levi-Montalcini oma põnnidele väikese vihje: „Kui teilt
küsima hakatakse, mis usku te olete, vastake – vabad mõtlejad.”
Hiljem
kirjutab Rita oma mälestustes: „Nii said meist, veel enne kui
lugeda, kirjutada ja, veelgi vähem, mõtelda oskasime, „vabad
mõtlejad”.”
Rita
ei näe vastuolusid usu ja teaduse vahel. Tema jaoks on need kaks
iseseisvat, autonoomset maailma ja ometigi on midagi müstilist tema
sisemises rahus, ebamaises tasakaalukuses ning visioonis: „Ma ei
ole keha, ma olen vaim. Keha tehku, mis tahab.”
/.../
„Ei
ole tõsi, et aju vananeb koos kehaga. Tuleb võidelda eelarvamusega,
et intellektuaalsed võimed kahanevad aastatega vältimatult.
Seniilsel ajul on äraarvamatud võimalused. Võtkem see teadmiseks
ja valmistagem end selleks ette juba noorest peale.”
Ja
veel: „Kui lapse aju sarnaneb metsale, kus on palju tüvesid ja
vähe oksi, siis eakas aju sarnaneb metsale, kus vähe puutüvesid,
aga selle eest rohkesti oksi”. Ta räägib neuroplastilisusest,
neokortikaalsest komponendist ja kvantilisest Internetist –
kontseptsioonidest, mida on paljudel noortelgi ajudel keeruline
jälgida.
„Ma
õpin iga päev, rohkem kui noorest peast,” väidab ta naeratades,
mõistes isegi oma sõnade paradoksaalsust, „ja igal hommikul lähen
ma laboratooriumisse, et noorte teadlaste grupiga ideid läbi
arutada.” Ainus asi, millest tal natuke kahju, on see, et tema
suurima tegevuse aastail polnud ta käsutuses kogu tehnoloogiat mis
praegu. Rital on hea suhe Internetiga, mis vastab talle ka sama
tundega. Iga proua Levi-Montalcini sünnipäev on veebis uhkesti
tähistatud.
Selle
kõrvalt ei jäta ta aga hooletusse oma tegevust Senati liikmena
(aastast 2001), kus ta oma kohalolekute graafikus kohusetundes nii
mõnelegi teisele poliitikule silmad ette annab.
/.../
Igal
õhtul voodisse kell 23 ja äratuskell heliseb kell 5. Üksainus
söögikord päevas – lõunaajal, õhtuti üks puuvili. „Mind ei
huvita ei toit ega uni,” räägib ta ühes intervjuus. „Surematuse
illusioon sünnib ainult siis, kui unustad elamise ja pühendud
ümbritsevale”.
„Ma
ei mõtle kunagi surma peale, surm on vajalik, aga see ei pane mind
muretsema. Ainus oluline asi on, et meie sõnum, mida me oma eluga
näitame, üles korjataks ja ära kuulataks, eriti noorte poolt.”
Professor Levi-Montalcini elu sõnum on lootustandev ja
imetlusväärselt elujõuline, oma tegude ja olemisviisiga on naine
ise kinnitanud selle paikapidavust. Ja ega tea, millega ta veel seda
rikastada suudab, mõtlen ma omaette, kui teda relvituks tegeva
lihtsameelsusega näen lausumas: „Penso
solo al futuro”
/ „Mõtlen ainult tulevikule”…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar