Rita

Ritasid, kes mulle südamesse jäänud, on tegelikult kaks. Armastatud müstik, võimatute ettevõtmiste eestkostja, pühak Cascia linnakesest ja ratsionaalne Nobeli preemia laureaat, erakordne vanaproua Piemontest. Ühine on neil nimi – Rita – ning kalduvus võimatute asjade elluviimisele.
Püha Rita heitis väljakutse oma armastusega tervetele aastasadadele.
Rita Levi-Montalcini heitis oma erakordse mõttejõu ning tahtega väljakutse oma aja eelarvamustele ning loodusseadustele, mille järgi peaks aktiivne elu lõppema vanuse kasvades.Tema elutee jõudis lõpule 30. detsembril 2012. See talle pühendatud peatükk oli valmis aga enne, kui kurb teade maailma igasse otsa levis. Sellegipoolest ei ole kuhugi kadunud tema ajatu vaim ning mõtted. Need on eluvõimelised ja aktuaalsed, Seepärast ei muuda ma toona kirjutatut, kasutades olevikku, milles Ritale alati oma koht jääb...


Millises eas algab vanadus? Ärge seda proua Ritalt küsige. Tema, oma 103aastase elukogemusega vastaks, et „conosco bene le rughe del mio viso, ma non ha rughe il mio cervello” / „tean iga oma näokortsu, aga mu ajul ei ole neid ühtegi”.
Nobeli preemia laureaat, neurobioloog ja aktiivne parlamendisaadik Rita Levi-Montalcini pole sugugi üks tavaline natuke kannatada saanud mõtteselgusega ning veidi väsinud ja uskumatu pilguga vanur. Rita on teravapilguline ning oma igapäevast teadlasetööd ja saadikukohustusi täitev daam. Eakaim Nobeli preemia laureaat terves maailmas, on temast saanud vastupidava, mitte kunagi lootust kaotava, kindlameelse Itaalia sümbol.

Torinos aastal 1909 sündinud ja inseneriperes üles kasvanud Rita avastab varakult oma kire teadustöö vastu. Tolleaegses viktoriaanlikus Itaalias ei ole õpihimulisel neiul lihtne lahtisi uksi leida, kõigepealt tuleb veenda isa oma plaanidele nõusoleku saamiseks. See polnudki nii lihtne.
Isa Adamo oli tugeva iseloomuga mees, kes küll jumaldas oma nelja last, kellest kolm olid tüdrukud, aga nõudis kuulekust kõigilt pereliikmetelt. Rita oli vastu tahtmist sunnitud käima naisgümnaasiumis, mille programmid olid kooskõlas tolleaegse nägemusega naise rollist, aga selle lõpetades oli ta sooritanud omal käel õppides ka klassikalise lütseumi lõpueksamid. Selleks kulus kokku kõigest kaheksa kuud. Pärast seda võtab 19aastane neiu julguse kokku ning küsib isalt luba ülikooli minemiseks väitega, et abieluks pole tal mingeid kalduvusi. Isa laseb ennast veenda, kuigi suurte kahtlustega, ning Rita astubki Torino Ülikooli meditsiiniosakonda.

Õpingute ajal märkab Rita annet histoloog Giuseppe Levi, tol ajal ülikooli väljapaistvam meditsiiniprofessor, ning annab talle pärast ülikooli lõpetamist summa cum laude aastal 1936 võimaluse teha uuringuid närvisüsteemi kohta. Need ei kesta kuigi kaua…

5. augustil 1938. aastal ilmub Itaalia ajalehtedes „Rassimanifest” – kümme punkti kümne teadlase poolt allakirjutatuna.
Punkt 4: „Itaalia rahvas on enamuses aarialased ja nende kultuur aarialik.”
Punkt 6: „Eksisteerib puhas itaalia rass.”
Punkt 9: „Juudid ei kuulu itaalia rassi.”
Punkt 10: „Itaallaste füüsilised ja psühholoogilised jooned ei tohi olla muudetud mitte mingil moel.”
See dokument sai aluseks rassiseadustele, mida toetasid ligikaudu 180 teadlast ning 140 kultuuri- ja poliitikategelast. Ka Vatikan oli ettevaatlik nende seaduste vastu seistes.

Levi-Montalcinid, kelle juured pärinesid juba 14. sajandi Siena Vabariigist, oli vana juudipere. Itaaliasse jäämine oli nüüd ohtlik.

/.../

Sõjaperioodi mahub veel Levi-Montalcinide põgenemine Firenzesse valenime all, kontaktid partisanidega, töö ameeriklaste peakorteris sõjapõgenike arstina. Kuni aastani 1945, kui Ritast saab professor Levi assistent, taas Torino ülikoolis. Tema tõeline teadlasekarjäär on alles algamas.
Aastal 1947 kutsutakse Rita Levi-Montalcini Washingtoni Ülikooli oma katseid jätkama. 1951-1952 avastab ta närvi kasvufaktori (Nerve Growth Factor – NGF), mille toimemehhanismide kallal jätkab ta oma tööd veel 30 aastat ja 1986 saabub iga teadlase unistus Nobeli preemia, omistatud talle koos ameeriklasest biokeemiku Stanley Coheniga.
Lisaks teadustööle on ta olnud ka prestiižikate instituutide direktoriks – 1961–1969 neurobioloogia uurimiskeskuses (Centro di Ricerche di Neurobiologia del Consiglio Nazionale delle Ricerche (Rooma)) ja 1969–1979 rakubioloogia laboratooriumis (Laboratorio di Biologia cellulare). 1993–1998 juhtis ta Itaalia Entsüklopeedia Instituuti. Praegu on Rita Levi-Montalcini tema enda ideest sündinud 2001. a asutatud Euroopa aju-uuringute instituudi (European Brain Research Institute) presidendiks.

/.../

Just see karjamentaliteet, millega käib sageli kaasas resigneeruv käsutäitmine, on Rita arvates vähem arenenud naistes, kelle agressiivsusega seotud ajuühendused on vähem aktiivsed kui vastassugupoolel. Selles mõttes on mõttetu võrrelda end meestega ja veelgi vähem võtta eeskujuks nende poolt ellu viidud ühiskond. Millel on muidugi ka väärtusi, ei unusta ta lisamata.
70ndate esimesel poolel võtab Rita osa abordi legaliseerimise kampaaniast, aga mitte lastes end eriti kaasa viia feminismil.
Ma usun naistesse, aga mitte naisliikumistesse.” Inimkond koosneb nii naistest kui meestest, lisab ta sellele tasakaalukalt.

Nii nagu Rita neiupõlves oli isale teada andnud oma vähesest huvist abielu vastu, nii tema elu kulgebki. Ainult teaduse ning ühiskondliku tegevuse vahel.
Uskuge või mitte,” seletab proua Montalcini „aga ma otsustasin juba kolmeaastaselt, et ei tahtnud peret ega lapsi. Olen sündinud ajal, mil naiseks olemine oli nagu alaväärsuse pitser. Olen näinud liiga palju ebaõnnestunud abielusid, kurbi ja tühje eksistentse. Ühele ameerika prouale, kes küsis minult, kas ka mu mees on National Academy liige, vastasin „I am my own husband”. Tema segaduses pilgust sain aru, et ilmselt pidas ta mu inglise keelt vigaseks…”

Lapsepõlves oli Rita nõbudele meeldinud teda ärritada, väites et kõik ajaloo suurimad vaimud on olnud mehed, et naistest poleks kunagi saanud Newtoni, Bachi või Michelangelot. Rital ei jäänud siis muud üle, kui haarata kinni poetessidest Sapphost või Vittoria Colonnast, mispeale nõod vastasid, et ega luuletamiseks polegi suurt intelligentsi vaja.

Religiooniküsimustes oli isa Adamo otsustanud ilmaliku kasvatuse kasuks, midagi lastele peale surumata. Nende pere ei järginud paastusid ega teisi juutide usureegleid. Täisealiseks saades oleksid lapsed ise valinud, kuidas jätkata. Juutidena, katoliiklastena või ilmalikena. Küll aga andis Adamo Levi-Montalcini oma põnnidele väikese vihje: „Kui teilt küsima hakatakse, mis usku te olete, vastake – vabad mõtlejad.”
Hiljem kirjutab Rita oma mälestustes: „Nii said meist, veel enne kui lugeda, kirjutada ja, veelgi vähem, mõtelda oskasime, „vabad mõtlejad”.”
Rita ei näe vastuolusid usu ja teaduse vahel. Tema jaoks on need kaks iseseisvat, autonoomset maailma ja ometigi on midagi müstilist tema sisemises rahus, ebamaises tasakaalukuses ning visioonis: „Ma ei ole keha, ma olen vaim. Keha tehku, mis tahab.”

/.../

Ei ole tõsi, et aju vananeb koos kehaga. Tuleb võidelda eelarvamusega, et intellektuaalsed võimed kahanevad aastatega vältimatult. Seniilsel ajul on äraarvamatud võimalused. Võtkem see teadmiseks ja valmistagem end selleks ette juba noorest peale.”
Ja veel: „Kui lapse aju sarnaneb metsale, kus on palju tüvesid ja vähe oksi, siis eakas aju sarnaneb metsale, kus vähe puutüvesid, aga selle eest rohkesti oksi”. Ta räägib neuroplastilisusest, neokortikaalsest komponendist ja kvantilisest Internetist – kontseptsioonidest, mida on paljudel noortelgi ajudel keeruline jälgida.

Ma õpin iga päev, rohkem kui noorest peast,” väidab ta naeratades, mõistes isegi oma sõnade paradoksaalsust, „ja igal hommikul lähen ma laboratooriumisse, et noorte teadlaste grupiga ideid läbi arutada.” Ainus asi, millest tal natuke kahju, on see, et tema suurima tegevuse aastail polnud ta käsutuses kogu tehnoloogiat mis praegu. Rital on hea suhe Internetiga, mis vastab talle ka sama tundega. Iga proua Levi-Montalcini sünnipäev on veebis uhkesti tähistatud.
Selle kõrvalt ei jäta ta aga hooletusse oma tegevust Senati liikmena (aastast 2001), kus ta oma kohalolekute graafikus kohusetundes nii mõnelegi teisele poliitikule silmad ette annab.

/.../

Igal õhtul voodisse kell 23 ja äratuskell heliseb kell 5. Üksainus söögikord päevas – lõunaajal, õhtuti üks puuvili. „Mind ei huvita ei toit ega uni,” räägib ta ühes intervjuus. „Surematuse illusioon sünnib ainult siis, kui unustad elamise ja pühendud ümbritsevale”.

Ma ei mõtle kunagi surma peale, surm on vajalik, aga see ei pane mind muretsema. Ainus oluline asi on, et meie sõnum, mida me oma eluga näitame, üles korjataks ja ära kuulataks, eriti noorte poolt.” Professor Levi-Montalcini elu sõnum on lootustandev ja imetlusväärselt elujõuline, oma tegude ja olemisviisiga on naine ise kinnitanud selle paikapidavust. Ja ega tea, millega ta veel seda rikastada suudab, mõtlen ma omaette, kui teda relvituks tegeva lihtsameelsusega näen lausumas: „Penso solo al futuro” / „Mõtlen ainult tulevikule”…


                                         (katkendid peatùkist "Rita")

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar