„Milliseid itaalia lauljaid te Eestis tunnete?” küsis Seriano minult oma kassettides sobrades.
„Al Bano ja Romina, Toto Cutugno, Riccardo Fogli, Ricchi e Poveri, kunagi kuuekümnendatel ka Robertino Loretti”, vastan loetledes neid tollaegseid kuulsusi.
„Mhmmm… Aga Lucio Battisti? Fabrizio De André?”
„Ei, ei ole kuulnud.”
„Isegi mitte Minat?!?”
Pidin taas pead raputama.
Seriano lükkas autoraadiosse ühe kasseti. Sellest hetkest sai alguse mu esimene tutvus ühe mujal maailmas vähe tuntud kuulsusega. Ei, kuulsus on liiga vähe öelda – pigem legend.
See oli suurel käärimise aastal 1990. Ka minu ümber ja sees oli kõik ihanud nahavahetust,
