Ennio M.

Alguses oli Heli ja Heli oli Jumala juures ja Heli oli Jumal. Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus ja valgus paistab pimeduses.

Loodan, et apostel Johannes naeratab heatahtlikult mu autoriseerimata ja teisendatud laenu peale, aga mina oma väiksuses ei leia paremaid sõnu, et meeles hoida ühte meest, ühte suurt kunstnikku, kelle looming on jumalike mõõtmetega. Inimene, kes on võimeline looma maailmu seitsme noodiga ja kelle meloodiad jäävad igaveseks su sisse, saates colonna sonora’na su ilusaimaid unistusi ja läbielatud emotsioone. See on Itaalia 20. sajandi armastatuim helilooja maestro Ennio Morricone.

Võib-olla on ta kõigist nendest itaallastest, kellest ma siin kirjutan, kõige tuntum Eesti lugejale. Nagu mullegi juba enne Itaaliasse elama asumist. Kes siis poleks näinud, kasvõi kogemata, kuulsaid stseene Clint Eastwoodiga filmis „Hea, halb ja inetu”, Henry Fondaga filmis „Ükskord Metsikus Läänes” või Robert De Niroga filmis „Ükskord ammu Ameerikas”, mida kord nähes oled võimetu unustama. Siis ei osanud ma endale isegi seletada miks. Nüüd, kui olen hinganud sisse itaallaste geniaalsust, mis tundub neil DNA keerdude vahele heegeldatud olema, mõistan enam, kuidas saab nii olla, et filmiajaloo parimad filmid Ameerikast on sündinud kahe roomlase loomingust.


Ütlen kahe roomlase, sest ma ei saa kuidagi neid ainuüksi režissööri Sergio Leone arvele kanda. Kuigi Ennio Morricone ise väidab, et filmi ainus peremees on režissöör ja et muusika on vaid selle teenistuses, ei ole ta muusika filmides kunagi teisejärguline. Tema meloodiad on meeldejäävad, külmavärinateni liigutavad. Tihti on need filmist iseseisvalt omaenda elu hakanud elama.

Maestro Morricone on vaieldamatu meister, absoluutse ajatu muusika poole püüdleja, kes ei taha aga kunagi eluvõõraks jääda. Kirglikke eepilisi meloodiaid ei ohverda ta kunagi originaalsuse eesmärgil. Tema lepib ainult täiuslikkusega, kus loomingu igal komponendil on oma perfektne koht ja osatähtsus. Tema muusika ei käi filmist üle ega ole kunagi lihtsalt taustaks. Ta sulab sinna sisse ja
183tõstab esile tegelaste tunded, nende loo, lisades sellega filmile väärtust ning süvendades selle mõtet.
Nagu parim vein hea toidu juures. Come brunello e l’arrosto. Nagu brunello ja lihapraad.

Võiks ju teha nimekirja Ennio kogu muusikast, aga selleks läheks päris mitu lehekülge. Selle arvu suhtes ei ole isegi selgust. On neid, kes väidavad, et tema kirjutatud muusikaga filme on 450 ringis, teised jälle, et neid on 500, kui kaasa arvata televisioonitööd. Ka Maestro ise on täpse arvepidamise kaotanud, sest lisaks filmidele on ta komponeerinud sadakond kaasaegse muusika tööd. Selle eest aga võime nimetada tema muusikaga filme, mis on kuulsamad või preemiate osaliseks saanud:
Per un pugno di dollari” / „A fistful of dollars” (Sergio Leone, 1964), „Per qualche dollaro in più” / „For a few dollars more” (Sergio Leone, 1965), „Uccellacci e uccellini” (Pier Paolo Pasolini, 1965), „C’era una volta il West” / „Once Upon a Time in the West” (Sergio Leone, 1968), „Giù la Testa” / „A fistful of dynamite” (Sergio Leone, 1971), „La classe operaia va in Paradiso” (Elio Petri, 1971), „120 giornate di Sodoma” (Pier Paolo Pasolini, 1975), „Novecento” (Bernardo Bertolucci, 1976), „Exorcist II: The Heretic” (John Boorman, 1977), „Days of Heaven” (Terrence Mallick, 1978), „La tragedia di un uomo ridicolo” (Bernardo Bertolucci, 1981), „C’era una volta in America” / „Once upon a time in America” (Sergio Leone, 1984), „The Mission” (Roland Joffé, 1986), „Frantic” (Roman Polanski, 1987), „Gli intoccabili” / „The untouchables” (Brian De Palma, 1987), „Cinema Paradiso” (Giuseppe Tornatore, 1988), „L’uomo delle stelle” (Giuseppe Tornatore, 1995), „Sostiene Pereira” (Roberto Faenza, 1995), „Lolita” (Adrian Lyne, 1996), „U-turn” (Oliver Stone, 1997), „La leggenda del pianista sull’Oceano” (Giuseppe Tornatore, 1998), „Malèna” (Giuseppe Tornatore, 2000)...

...aga Ennio lugu algab 10. novembrist 1928 Roomas Trastevere linnaosas. Sealsamas, kus kaheksa aastat varem oli sündinud Alberto Sordi.
Isa Mario oli trompetimängija, range ning kergesti ärrituv, ema Libera, pärit omakorda anarhistide perest, väga armastav ja kannatlik.
Juba poisikesena üritab Ennio komponeerida. Isa oli talle autoriteediks ja eeskujuks, kuigi noorukieas tuli nende vahel ette poleemikat ja sõnavahetusi. Tõsisemaid muusikaõpinguid alustab ta aga 11aastaselt Santa Cecilia konservatooriumi astudes. Temagi õpib trompetit ning kompositsiooni.

Esimesed töövõimalused saabuvad 50ndatel, arranžeerides RAI orkestrile kerget muusikat või kirjutades muusikat teatri jaoks. Kuni aastani 1961, kui tuleb esimene tähtsam töö filmile „Il federale”, millega tõusis esile Ugo Tognazzi. Ka Enniot märgatakse filmiprodutsentide poolt, kuigi konkurents heliloojate seas oli nendel aastatel väga tugev. Piisab nimetada nimesid nagu Armando Trovajoli, „Roma nun fà la stupida stasera” autor, või Piero Piccioni. Enniol oli aga isikupära. Ise ütleb ta ühes intervjuus, et „oli kehv trompetimängija, on hea arranžeerija ja väga hea helilooja”.

Tollest perioodist, kuuekümnendatest, pärinevad mõned Ennio Morricone kerge muusika tööd, mis on väga kuulsad, aga mille puhul paljud inimesed ei teagi, et tegemist oli tema kirjutatud või arranžeeritud muusikaga. Viimastest võib nimetada Gino Paoli „Sapore di sale” ja Eduardo Vianello „Abbronzatissima”. Esimestest kahtlemata Mina esitatud ja Mauruzio Costanzo sõnadega „Se telefonando”, mida peetakse üheks parimaks itaalia kerge muusika ajaloos.

Ennio on juba kirjutanud muusikat paarile vesternile, kui ühel ilusal päeval heliseb uksekell ning tema ellu astub vana koolivend algklassipäevilt, kel parajasti käsil Kurosawast inspireeritud vestern, mille heliloojaks tahab ta Enniot.
Koolivend on Sergio Leone. Filmi nimeks saab „Per un pugno di dollari” (1964). Algamas oli koostöö, mis viis nad mõlemad maailmakuulsuseni.
Taaselustumas oli sõprus, mis sündinud koolipingis. (Huvitav seik on ka veel see, et samas klassis käis Rooma ühe nimekaima restorani omanik Checco er Carrettiere. Samanimelist restorani võib tänaseni külastada Trasteveres.)

Selle nende esimese filmiga ei jää nad kumbki rahule ega suuda endale ära seletada selle edu. Mõelda, et „Per un pugno di dollari” jäi kinodesse terveks aastaks, kuigi vesterni peeti tol ajal juba sama hästi kui mahajäetud žanriks. Pealekauba peeti miinuseks, et filmis polnud märkimisväärseid naistegelasi.

Leonel on aga oma nägemus vesternitest. Selles polnud kohta stereotüüpsetele positiivsetele ameerikalikele kangelastele. Tema lapsepõlveunistusi täitnud Far Westi näeb ta räpaste, küüniliste, äärmuslikkuseni vägivaldsete meeste jahimaana, milles naistele jäi eelkõige ohvri roll. Kaugel moraalitsemisest või retoorikast, on nendes filmides samaaegselt vapustavat realismi, aga ka ajast väljas sürreaalsust. Lokaalsetest lugudest, kust on kadunud indiaanlased ja kuhu on lisandunud iroonia, saab midagi seletamatult universaalset.
Ka ameeriklaste rohetavast loodusest pole enam jälge. Selle asemel on kõrbenud, tolmav kõva maa, Sarnaselt tegelastele, kelle iga liigutus toimub raha pärast.
Itaallasliku „halastamatu”, mittesäästva humaansusega joonistab Leone kompleksseid karaktereid. Kõnekad on suured plaanid, mis tundub, et toovad tegelaste sisemise pinge otsekui ekraanilt välja. Sõnad on tihti asendatud pilkudega.
Ka Ennio katsetab uute helidega, tuues sisse vilistamise, suurepärased trompetisoolod, ulgumise, suupilli, carillon’i ja piitsalaksud.

Huvitav on veel asjaolu, et Akira Kurosawa, kelle „Yojimbo” / „Ihukaitsja” süžee järgi oli see film ilma remake’i tegemiseks vajaliku loata tehtud, süüdistas Leonet plagiaadis. Talle määrati kahjutasuks filmi levitusõigused Jaapanis pluss 15% ülemaailmsetest sissetulekutest. See 15% ületas kopsakuselt Kurosawa kõikide enda filmide sissetuleku...

Per un pugno di dollari” koos kahe järgneva filmiga „Per qualche dollaro in più” ning „Il buono, il brutto e il cattivo”, mis moodustavad dollari triloogia, toob seega laiema kuulsuse. Ja mitte ainult Leonele või Morriconele, vaid ka Clint Eastwoodile, kes tunnistab, et ilma nende filmideta oleks tema karjäär võib-olla teisiti läinud. Ameerikas hakatakse neid Hispaanias või Itaalias vändatud filme nimetama halvustavalt spagetivesterniteks. Ometi on Leone- Morricone meistritööde geniaalne stiil siiani mõjutanud sadu filmiautoreid üle terve maailma. Alates Kubrickust ja lõpetades Tarantinoga.
Järgnevad filmid „C’era una volta il West”, „Giù la testa” ning „C’era una volta in America”, n-ö Ameerika või aja triloogia, on kunstiline reis läbi Ameerika ajaloo. Ikka koos Ennio Morriconega. Nendest viimane on absoluutne meistriteos, mida peetakse üheks silmapaistvamaks terves filmiajaloos. Siingi on Maestro looming oluline osa hästi orkestreeritud täiuslikkusest. Mitte saatev muusika, vaid integraalne osa loost, mis areneb erinevatel ajatasanditel, läbi mälestuste ja tugevate emotsioonide.

80ndate lõpus alustab Sergio Leone ettevalmistusi filmiks Stalingradi lahingust, aga tema tervis ei ole enam see, mis enne. Ühel varahommikul, 30. aprillil 1989, heliseb Morriconede kodus telefon.
Sergio on surnud. Infarkt.
Ta teadis oma südamehaigusest, aga oli keeldunud ainsast võimalusest edasi elada – südamesiirdest. Tema matustel kõlab Ennio muusika.

Sergio Leone ja Ennio Morricone sõprus oli kahe roomlase sõprus, tehtud ka irooniast, valestimõistmistest või alttõmbamistest, mille üle pärast läbisõimamist naerda. Nende mõlema vanemad polnud roomlased, aga mõlemad olid sündinud Roomas ja kasvanud roomlasteks. Ennio ei vasta just „tüüpilise roomlase” ideele. Vaoshoitud, väljapeetud, metoodiline ning ääretult nõudlik. New Yorgis, enne MOMAs toiminud kontserdi vastuvõttu, kuhu oli tulnud arvukalt USA filmistaare ning kultuuritegelasi, oli ta võimeline laskma neil enne tundide kaupa oodata, et hiljem vastuvõtt annulleerida, kuna talle organiseeritud koor polnud tasemel ning tuli teha proove kuni kella kolmeni öösel. Usun, et sel päeval suri nii mõnegi inimese müüt roomlastest kui käegalööjatest.

Küll aga muutub maestro Morricone kirglikuks, kui tegemist on jalgpalli ning AS Romaga. Pisikesena olevat ta olnud Lazio fänn. Kes vähegi Itaalia jalgpallikoondistega kokku on puutunud, teab kui suure „veaga” on tegemist. Isa olevat selle peale öelnud: „Kas sul häbi ei ole?!” Ennio vahetas meeskonda. Ühes intervjuus lisas humoorikalt: „Oma lastele pole ma kunagi pidanud ütlema, et nad häbi tunneksid.” Nemad on sündinud AS Roma usku.

Samuti on Morricones roomlaslikku ettevaatlikkust, pararsi il culo, kui tegemist on rahaküsimustega. Enne iga oma etteastet nõuab ta tasu sularahas enne lavaleminekut, sest artistide ringkonnas on sageli keeruline omateenitud raha kätte saada, ka kõrgtasemel.
Maestro on meenutanud kontserti Pariisis Michel Legrandi ning George Deleruega, kus ta impressaariole selgeks tegi, kui rahvas juba saalis ootas, et tema ilma maksmiseta lavale ei lähe. Isegi abikaasa Maria pidas seda vulgaarseks. Aga hiljem ilmnes, et tasuta olid jäänud nii Legrand, Delerue kui orkester.

Ennio Morricone veel üheks kireks on malemäng, millel on tema arvates suur side muusikaga. Matemaatilised kombinatsioonid lahenevad helilooja jaoks muusikalisteks kombinatsioonideks. Oma
elu jooksul on ta mänginud simultaanmänge Karpovi, Kasparovi ja Spasskiga. Viimasega isegi viiki mängides, olles kasutanud üht Fischeri poolt välja mõeldud käiku.

Poliitilistelt vaadetelt peab ta end vasakpoolseks, kuigi on katoliiklane. Tema jaoks ei ole need kaks maailma väga kauged. Humaansus ning hool vasakpoolsete visioonis vaeste ning süsteemi heidikute suhtes ei erine väga kristlikest ideedest, Jeesust peab ta sotsialismi ning kommunismi eelkäijaks ning tema arvates ei saa tõeline kristlane olla konservatiiv. Ühesõnaga, cattocomunista, nagu siinpool defineeritakse sellist maailmanägemist, mis minu jaoks on üks sümpaatne poliitiline kategooria.

Ennio Morricone abielu on kestnud 55 aastat. Kui kõrvale jätta armumine 14aastaselt, on proua Maria olnud tema elu ainuke naine. Kuigi Maria on pühendanud end jäägitult pereelule ja nelja lapse kasvatamisele, on ta kõige Maestro poolt kirjutatu esimene kuulaja ning kriitik, kelle arvamust oma loomingu kohta too alati arvestab. Võib kuulduda küll vanamoelisena, aga Morriconede paaris on alati arvatud, et perel peab olema pidepunkt, mille ümber ehitada oma elu, et see eluraskuste pilduda ei jääks. Nende puhul oli selleks pidepunktiks Maria ja Ennio austus oma abikaasa suure töö vastu on piiritu. Perekond on nende jaoks ühine looming, mitte kuidagi kokku klopsitud individuaalsuste või egoismide summa.
Ja taas ei saa ma muud teha kui nõustuda.

26. veebruar 2007. Los Angelese Kodak Theatre’s võtavad kohad sisse staarid,
produtsendid, režissöörid. Nende hulgas, Quincy Jones’i, ühe suurima Ennio Morricone austaja ning sõbra, kõrval istub proua Morricone. Laval on oma eakuses imetlusväärne Clint Eastwood. Kätte on jõudnud moment anda 78aastasele Maestrole kätte Oscar karjääri eest. Senini teenitud viis nominatsiooni polnud kunagi preemiateks muutunud.
„Oleks võinud seda ju varemgi teha,” olevat ta roomlasliku küünilisusega torisenud, kui teade temani jõudis. Nüüd oli ta aga laval, liigutusest ja ülipikast aplausist niivõrd kohmetunud, et sõnad takerdusid suhu.
„Pühendan selle preemia mu abikaasale Mariale, kes armastab mind väga ja kes on mu kõrval olnud kõik need aastad. Ka mina armastan teda samal viisil. See preemia on ka tema oma.”





Mitte alati ei käi geniaalsus ja ekstsentrilisus, reeglipäratus käsikäes. Maestro Morricone on elav tunnistaja sellest, kuidas meisterlikkus sünnib igapäevastest järjekindlatest jõupingutustest. Geniaalsus on lihtsates emotsioonides, kus puudub igasugune banaalsus. See on ajatu.
Järjest uued põlvkonnad avastavad Ennio Morricone muusikat. Mu muusikust abikaasal on olnud au mängida mõnedel Maestro kontserditel Londonis tema enda dirigeerimise all. Heameelega nägi ta saalides igast rahvusest teismeealisi, piercing’ute ning tätoveeringutega, aga pisarad silmis ning vaimustuses.

              

Ei oskakski nagu aimata nii range olemisega härrasmehes, kelle dirigeerimisstiil väljapeetud, kogu seda piiritut tundeküllust, mis väljendub tema loomingus ning jätab omamoodi pitseri teatud emotsioonidele olenemata hetkedest, mil neid läbi elad.
Õiglustunne, näiteks, kõlab nagu „Here’s to you” filmist „Sacco e Vanzetti”, lõppenud armastused nagu „Deborah’s theme” filmist „C’era una volta in America” ning andestus nagu „Gabriel’s oboe” „The Mission’is”.
Ja mööda Rooma tänavaid käies mõtled, et taas on tal õnnestunud maailm vallutada.

1 kommentaar:

  1. Ma olen Maria USA, mul oli probleem mõeldav ja laager lapsed pärast 11aastat abielu, ma olen olnud mitu haigla, kuid ei saa ette kujutada, kuni ma nägin tunnistust Internetis, kuidas Dr Adeleke aidata ühel daam oma juured ja ürdid siirupit.. Ma võtsin temaga ühendust ilma kahtluseta ja ta ütles mulle kõik, mida ma pean tegema, mida ma tegin, et minu suurim üllatus, ma jäin rasedaks lühikese aja jooksul ja ma olen nii rõõmus, et öelda kõigile, et ma olen laste ema. Ta on Jumal saatis nii teha temaga ühendust iga probleem (aoba5019@gmail.com) või võtke teda WhatsApp: + 27740386124  

    VastaKustuta