10.
veebruaril möödub 27 aastat Itaalia ajaloo kõige imposantsema
maffiavastase kohtuprotsessi algusest Palermo magistraatide meeskonna
suure töö tulemusel. Selle meeskonna südameks olid Giovanni Falcone ja
Paolo Borsellino. Falcone tapeti hiljem pommiplahvatusega aastal 1992 ja
mõned kuud hiljem samamoodi ka Borsellino.
Siinkohal
maksiprotsessi käsitlev katkend kahele magistraadile pühendatud
peatükist, kust leiate ka mafia
ajaloo lühikokkuvõtte, natuke ka sellest, miks stereotüüp, et maffia on vaid (Lõuna-)Itaalia madalatasemeline kuritegevus, ei pea paika ja miks on ebaõiglane öelda, et "itaallased on mafioosod".
ajaloo lühikokkuvõtte, natuke ka sellest, miks stereotüüp, et maffia on vaid (Lõuna-)Itaalia madalatasemeline kuritegevus, ei pea paika ja miks on ebaõiglane öelda, et "itaallased on mafioosod".
/.../
"1985
hakkasid ettevalmistused maksiprotsessiks. Mõne kuuga ehitati
kohtusaal-punker Ucciardone vangla ligidale. Suur nagu staadion,
kaheksanurkne, raudbetoonist ja vastupidav ka pommirünnakutele. Seda
tehti tänu ka siseminister Oscar Luigi Scalfaro ja justiitsminister
Rognoni survele.
Magistraatidel Giovanni Falconel ja Paolo Borsellinol oli ihukaitse ööpäev läbi. Et nad ühest kohast teise sõita
saaksid, tühjendati tänavad. Äsja olid tapetud politseinikud Ninni
Cassarà ja Beppe Montana…
See
oli hetk, kus riik oli oma magistraatide kõrval. Linnapea Leoluca
Orlando eestvedamisel oli Palermo linnavalitsus maksiprotsessis
hagejaks. Kogu Palermos oli teistsugune atmosfäär.
Küsimusele,
kas tal on hirm, vastas Falcone: pole oluline, kas oled hirmul või
mitte. Oluline on oskus elada hirmuga kõrvuti, aga mitte lasta end
sellest mõjutada. See ongi julgus. Teisiti oleks tegemist vaid
rumaluse ja ebakompetentsusega.
Caponnetto
kõrvu jõuab ühe usaldusinimese hoiatus, et Borsellino ja Falcone
elu on hädaohus.
Kaks
magistraati viiakse samal ööl koos peredega helikopteriga
Sardiiniale, Asinara vanglasse, kus nad töötavad äärmises
isoleerituses protsessi kallal. Paradoksaalselt tuleb neil endil
Asinaras olemise kulud kinni maksta, aga tulemuseks on peaaegu 9000
lehekülge süütõendeid 40 köites.
Protsess
algas 1986. aasta veebruaris 600 välismaise ajakirjaniku silme all.
Kohtusaal
oli poolringina ümbritsetud tõeliste vangikongidega, milles olid
süüalused, enamik neist võimukad bossid. Iga kongi ees kaks
karabinjeeri, kes neilt hetkegi pilku ei eemaldanud. Vanu ülesvõtteid
vaadates näed, et mõned mängivad haledat komejanti, teised
tõmbuvad üleolevasse irooniasse, kolmandad pilluvad teravaid
repliike; mõni tuli raevuhoogudes märatsevana eemale toimetada.
„Mafiast
ei tea ma midagi. Televisioonis ja ajalehtedes räägitakse, aga see
on väljamõeldis.”
Magistraat
Giuseppe
Ayala meenutab, kuidas need ülbed karistamatusega harjunud tegelased
pidid üle saama esialgsest hämmingust, et nad üldse end leidsid
sellises situatsioonis. Nendes kongides olid Liggio, Calò, Greco
kaliibriga bossid.
Riina,
Bagarella ja Provenzano olid kättesaamatud. Latitanti,
itaalia keeles.
Veel
oli neid, kes lootsid, et protsess ei lähe lõpuni, et see aegub
protseduurinõksude mädasohu.
Pärast
kuid kestnud vaidlusi protseduuriprobleemide üle jõudis kätte aeg
kuulata tunnistajaid, eksmafioososid. Buscetta ilmus aulasse
enesekindlalt. Tegemist oli siiski väga karismaatilise bossiga. Nüüd
oli ta „reeturi” rollis. Buscetta kinnitas kõiki oma tunnistusi
ja tuli enesekindlalt välja ka näost näkku kohtumisest Pippo
Calòga, kes üritas tema usutavust küsimärgi alla panna. Seekord
tuli ta võitjana.
Pentito’dest
olid kohal veel Salvatore Contorno ja Vincenzo Sinagra, kes madala
astme mafioosodena rääkisid täpselt toimepandud mõrvadest.
Contorno rääkis niivõrd kitsast palermo murret, et läks vaja
tõlki.
Tuhande
ringis oli ka teisi tunnistajaid, nagu näiteks mafiaohvrite
lähedased, aga mitte kõigil ei olnud julgust rääkida ja juhtunut
kinnitada.
„On
teil midagi lisada oma poja surma kohta?”
„Minu
poeg ei ole surnud. Minu jaoks on ta elus.”
Oli
ka sõjakamaid emasid: „Kui nad tahavadki mind tappa, tulgu siis,
lähengi oma poja juurde.”
Sidemetest
poliitikaga ei räägitud. Ka Buscetta muutus siis põiklevaks ja
vastumeelseks. Aga see polnudki sel hetkel olulisim, kuna tõendid
polnud piisavad. Tähtis oli viia lõpuni mängimisel olev partii.
Küll piisas tõenditest aga Salvode süüdimõistmiseks.
Protsess
kestis peaaegu kaks aastat, ühtekokku 1820 tundi, mille käigus
toimus 1314 ülekuulamist, 635 kaitsekõnet ja kus osalesid 200
advokaati.
Enne
pausi otsuse vastuvõtmiseks palub sõna Michele Greco il
Papa
ja lausub omapärase lause: „Soovin teile rahu, mis on
õigusemõistmiseks vajalik. Et RAHU saadaks teid kogu ülejäänud
elus”.
16. detsembril 1987 kell 19.30 luges kohtunik Alfonso Giordano
kohtuotsuse: „Itaalia rahva nimel…”
344
inimest tunnistati süüdi, millest 19 eluaegset vanglakaristust
tähtsaimatele bossidele (Greco, Riina, Provenzano), 6 aastat Ignazio
Salvole, 28 aastat Pippo Calòle. Ühtekokku 2665 aastat
vanglakaristusi. Mafia sõjaline käsi oli tugeva hoobi saanud, aga
vaid kaudselt riivati selle „valgekraelist” komponenti. Küll oli
kohtumaterjalides nimesid, mis kuulusid ettevõtjatele,
poliitikutele, härrasmeestele, et osutada nende „moraalset
vastutust”.
„È
fatta! Abbiamo vinto!”
ei suuda protsessis osalenud magistraadid oma erutust tagasi hoida.
Esimene
aste oli läbi. Võidukamalt kui kunagi varem mafiavastase võitluse
ajaloos.
Kellelgi
tekkis kahtlev küsimus, kuhu oli tüürimas see kohtunike põikpäine
meeskond. Ja kas ei innusta äkki neid see võit edasi minema,
suunduma uuele tasandile?
Aga
kliima muutus taas, siis kui jäi puudu vaid sammuke lõpliku
löögini.
30.
juulil 1991 vähendas Palermo Apellatsioonikohus neid karistusi.
Keegi
hingas kergemalt.
Borsellino
määrati Marsala peaprokuröriks.
Caponnetto
pöördus tagasi Firenzesse veendumusega, et ainus tema asendaja
oleks võinud ja pidi
olema Falcone. Kohtumaja sisesed võitlused võtsid aga teise pöörde."
/.../
mis on "imponentne"?
VastaKustutaväike "italianism" :) - suur, muljetavaldav
VastaKustutaaa, imposantne.
VastaKustuta;)
VastaKustuta