Aga
ükskõik, millist filmi ma ka välja ei pakkunud, kirtsutas ta nina.
„Ei
noh, ikka midagi, kus ka naerda saab!”
Sellest
ma aru ei saanud, miks peab üks nauditav film ka naljakas olema.
Bergman või näiteks poola filmikunst on muidugi enamuse itaallaste
õudusunenägu ja nende üle on ka kõvasti ironiseeritud.
On
põnev, et itaalia teatris puudub traagika traditsioon. Taas Alfio
Squillaci juurde tulles – „itaallased ei tunneta ega oska elada
traagilist. Iga korraliku tragöödia lõpus on alati midagi
koomilist. Traagika väljendub koomika äärmusesse
viimises, stiilis „Ridi, pagliaccio!” / „Naera, kloun!”.”
viimises, stiilis „Ridi, pagliaccio!” / „Naera, kloun!”.”
Sama
kehtib ka selle ääretult vastuolulise rahvuse filmikunsti kohta,
kus huumorimeelel ja iroonial on oma sotsiaalne roll.
Sest
itaalia komöödia on üks sügav ja tõsine asi.
Commedia
all’italiana on
täiesti ainulaadne ja omaette nähtus, mis jääb aastatesse
1958–1980. Oma osa on selle sünnis ka ajaloolistel sündmustel
nagu näiteks 60ndate „majandusbuum”, paavst Pius XII surm 1958.
aastal ja leplikuma mentaliteediga Johannes XXIII tõus Pühale
Toolile, esimene Democrazia
Cristiana
võimulangus 1961. aastal ja riikliku televisiooni RAI sünd 1957.
aastal. Sotsiaalsed muutused olid suured. Industrialiseerimine,
immigratsioonivoolud nii Põhja-Itaaliasse kui piiri taha,
ehitusspekulatsioonid, aga suurema jõukuse jõudmine ka vaesemaisse
ühiskonnakihtidesse, suuremad tarbimisvõimalused, uus muusika, uued
tantsud, uued moed – Itaalia oli täis elujõudu. Itaallased olid
avastamas iseennast teistmoodi maailmas.
Ei
saa märkimata jätta ka, et 60ndatel oli filmitööstus oma 800
000-piletise läbimüügiga tähtsusjärgult teine tööstusharu
Itaalias.
Kui
paneme sellesse ajaloolisse atmosfääri erakordsed ja juba
kogemustega stsenaristid ning režissöörid – Age & Scarpelli,
Monicelli, Risi, Germi –, lisame neile geniaalsete näitlejate –
Sordi, Gassmani, Tognazzi ja Manfredi – olemasolu, siis ei saanudki
ehk teisiti minna. See oli nagu alkeemia, milles sündis uus
originaalne žanr.
Arvan,
et ei ole parimat vahendit Itaalia lähiajaloo tundmaõppimiseks kui
commedia
all’italiana.
Iga film on aken põnevatesse aegadesse, mis teisiti jääksid ainult
faktide ja aastaarvude reaks. Selle akna kaudu saavad nähtavaks
itaallaste elud tormiliste sündmuste keerises. Ja Itaalia ajalugu on
alati olnud keev katel. Mõnikord kaane all, mõnikord mitte.
Tänu
nendele filmidele, mis on tehtud erakordse loomingulise
meisterlikkusega, on võimalik olla seotud, olla ühenduses sellega,
mis olnud.
Mõista
minevikku, et mõista tänapäeva.
Itaalia
komöödial on neli kangelast, neli tugitala, neli geeniust, kelle
näod on sadades eri variantides selle perioodi filmikaadritel. Neid
filme on iga siinmaa elanik näinud kümneid kordi. Need on näod,
mis on kõnetanud itaallasi kõigi oma armastusväärsete ja
närvesöövate voorustega, andestavate ja andestamatute pahedega.
Commedia
all’italiana
Neli Musketäri.
Alberto
Sordi.
Vittorio
Gassman.
Nino
Manfredi.
Ugo Tognazzi.
Ugo Tognazzi.
Tegelikult
oli ka veel viies musketär. Pikkade blondide juustega, võluva näo,
pikkade jalgade ja rämedavõitu häälega – Monica Vitti.
Mõnikord
pannakse sellesse ritta ka Marcello Mastroianni (sellisel juhul
räägitakse Viiest Kolonelist) aga tema tee tegi vaid sissepõikeid
commedia
all’italiana’sse,
kuuludes täiskohaga itaalia filmi säravaimasse galaktikasse.
Sellesse, mis vallutas rahvusvaheliselt punaseid vaipu ning
välismaalaste südameid – Federico Fellini, Vittorio De Sica,
Luchino Visconti, Michelangelo Antonioni, Marco Ferreri, Ettore Scola
režissöörikäe all.
Võrreldes
selle introspektiivse cinema
italiano’ga
oli commedia
all’italiana
jämedakoelisem, aga ka elulähedasem. Selle peategelaseks oli
keskmine itaallane oma igapäevaeluga, sõnavaraga, käitumisega.
Kriitikute poolt oli see esialgu muidugi halvustatud (nagu oli
halvamaiguline sellele antud nimetuski – commedia
all’italiana),
aga publiku, kellele maailmakuulus neorealism kaugeks jäi, kiindumus
rääkis enda eest, kuigi enamasti oli tegemist ääretult
kriitiliste filmidega just selle keskmise itaallase aadressil. See
oli peegel, kuhu vaadates said itaallased iseennast näha. Vaatepilt
ei olnud vaimustav, aga oli samal lainepikkusel ühe itaallaste
sissekasvanud omadusega – eneseiroonia oskusega.
Neist
neljast näitlejast on peaaegu et võimatu kedagi eelistada, nad on
ainulaadsed nagu suurtele talentidele omane.
„Gassmanita
oleks itaalia komöödia tuhmim, ilma Manfredita jahedam, Tognazzita
vähem terav. Aga ilma Alberto Sordita seda võib-olla ei
eksisteerikski,” ütles filmikriitik Enrico Giacovelli.
*
*
Alberto
sündis Sordide peresse 15.juunil 1920. Tema isa Pietro mängis Rooma
Ooperiteatris tuubat, ema Maria oli kooliõpetaja. See üsna heal järjel
keskklassi pere, kus leib ei puudunud kunagi laualt
Kui
Alberto oli 4 aastane, siis jäi ta auto alla, aga õnnekombel ei jutunud
temaga midagi. Trastevere naised viisid ta siis kirikusse ja tõstsid
altarile, et Madonnat ime eest tänada.
Ja
õigupoolest oligi Alberto nagu väike ime - kasutas igat võimalust oma
poisikese kavalusega, et tantsides ja lauldes endale tähelepanu tõmmata.
Teisi inimesi võttis ta juba lapsena nagu publikut. Tihti tuli ette, et
selle asemel, et kooli minna, veetis ta aega Rooma tänavatel, et ahnelt
jälgida tänavatel toimuvat, seda jäljendada ja omastada ning et endale
uusi esinemisvõimalusi improviseerida.
Suuremaks saades jõlkus ta filmistuudiote läheduses, et mõnda statisti tööotsa leida. Väikese taskurahaga oli Albertol lihtsam iseseisvamalt toimida, kuna vanematele, tõsistele katoliiklastele, ei meeldinud sugugi tema showkalduvused.
Oli
kohti, kus teda tihti näha võis - Colonna galerii via del Corsol või San
Silvestro baaris. Seal liikus impresaariosid, kellega söakalt juttu
alustada. Praegu on Colonna galeriist saanud galleria Alberto Sordi.
Antiikse noobli Colonna pere nimi andis koha kiindumusele ühe näitleja
vastu.
Väikesest peast laulis Alberto Sixtuse Kabeli kooris, omades kaunist “valget häält”, mis aga ühel heal päeval ühtäkki võimsaks bassiks muutus. Mõeldes ka lüürilise laulja karjäärile võttis ta mõningaid õppetunde. Hiljem tuli see kasuks nii mõneski filmis. Aastal 1937 tõi aga koolitatud väljemdusrikas hääl talle võidu konkursil dubleerija töökohale tol ajal maailmakuulsate koomikute Stan Laureli ja Oliver Hardy filmides.
Õpingud lõpetas ta vanemate sunnil hiljem õhtukoolis , olles ainuke oma pere lastest, kes ülikooli ei läinud. Ema-isa suureks pahameeleks, et Alberto oma energiat raiskas teel, mis kuhugile viima ei pidnud...
20nda
eluaastani töötas Alberto teatrikompaniides, kõrvalrollides, kus kordagi
suud ei õnnestunud lahti teha. Aga ikkagi oli ta õnnelik - nüüd oli ta
oma elemendis.
Sõda tuli peale just siis, kui Alberto oli sõjaväeteenistust alustanud. Orkestris, et mitte Roomast eemale minna.
Oli
temagi nende sajatuhaande itaallase hulgas , kes 10.juunil 1940 piazza
Venezial Mussolini kõnet kuulasid. Nagu paljudes keskkihi peredes ette
tuli, ei olnud ta fašistlikku režiimi kunagi küsimärgi alla pannud. See
lihtsalt oli nii nagu ta oli. Ja see võeti omaks, sellele kuuletuti.
Sõja väljakuulutamine ei tulnud kellegile uudisena, aga väga vähesed
aimasid ette, millise traagilise käigu asjad võtsid. Mussolini oli
lubanud Itaalia vägede võitmatust ja kiireid vallutusi tänu oma võimsale
liitlasele. Miljonid ettevalmistuseta, teadmatud, organiseerimata
itaallased paisati rindele. Albertol õnnestus tänu orkestris mängmisele
siiski Rooma jääda ja isegi teatriga tegeleda. Ta sai üsna ruttu aru, et
see sõda oli absurdne ettevõtmine, mille pärast polnud tal tahtmist elu
kaalule panna.
Pärast
San Lorenzo pommirünnakut 1943 aastal jõudis see tõeline sõda koos
pommide ja surmaga ka Rooma ning ühtäkki sai selgeks ka viimastele
propagandast pimestatuile, et “võitu” ilmselt ei saagi tulema ja et see
oli “vale sõda vale poole peal”.
Hulleim osa pidi aga alles algama pärast 8.septembrit 1943, kui Badoglio andis teada Itaalia allaandmisest ning kui sõjavägi oli ilma jäänud praktiliselt igasugusest koordineeritud juhtimisest. Itaaliast oli saanud territoorium, kus keegi ei saanud enam päris hästi aru, kuspool ja kes on vaenlane.
Just sõja teemal teeb Alberto Sordi hiljem kaks minu meelest väljapaistvamat filmi - “La Grande Guerra” /”Suur sõda” Mario Monicelli režiiga ja “Tutti a casa”/”Kõik koju” Luigi Comencini režiiga.
“La
Grande Guerra” räägib Esimesest Maailmasõjast läbi kahe vaese sõduri loo
eesliinil - Oreste Jacovacci (Sordi) ja Giovanni Busacca (Gassman).
Üks on Roomast ja teine Milanost (ning peab kamorristideks kõiki, kes
elavad Parmast lõuna pool), mõlemad printsiipideta vastutusest
kõrvalehiilijad, kes üritavad iga hinna eest kuidagi oma nahka päästa.
Sõda ei lähe iseenesestmõistetavalt neile korda, küll aga tuleb neil üle
elada kõik sõjaga kaasnevad hädad.
Kui nad
lõpuks austerlaste kätte satuvad, siis katsuvad Oreste ja Giovanni
olukorrast eluga välja tulla andes neile salajast informatsiooni, aga
austria kindrali ülbus ning põlgus itaallaste suhtes ajab Giovanni vere
keema. Ta saadab kindrali pikalt ning läheb mahalaskmisele. Paanikas
Oreste karjub austria sõduritele :” Issand, kas te olete hullud, et
inimesi niimoodi tapate...!”, aga sama saatus tabab koheselt ka teda.
Kaks vähe patriootlikku argpüksi, kes saatuse iroonial surevad kangelase
surma ilma, et keegi sellest kunagi teada saaks.
Ebateadlikud
perspektiivivõimalusest ilma jäetud elud, keda saadeti tapatalgutele
“kõrgema võimu” otsusel. Just nagu paljud giovannid ja orested
reaalsuses. Ääretult elulähedane ja retoorikavaba, on see meistriteos
üks inimlikemaid “mälestusmärke” Tundmatule Sõdurile.
“La grande guerra” oli
1958ndal aastal üsna julge ettevõtmine, kuna tegemist oli tabuteemaga.
Nagu “nuga haavas” või “köis, millest poodu majas ei räägitud”.
Arvestgem, et “Läänerindel muutusteta” (1930) oli Itaalias aastakümneid
keelustatud. Sordi ja Gassmani geniaalse koomikaga esitletud
dramaatiline süžee andis võimaluse assimileerida ühe tumeda perioodi
kogu rahva elus.
Luigi
Comencini režiiga “Tutti a casa” (1960) viib meid aga just sellesse
8.septembri järgsesse segadusse. Kohusetundlik alamleitnant Innocenzi
(Sordi) saab teada liiga hilja Badoglio poolt välja kuulutatud
allaandmisest, püüab iga hinna eest uusi käske saada. Asjatult. Kuulus
on lause, kui Innocenzi telefonis kolonelile karjub:”Härra kolonel,
uskumatu asi...Sakslased on ameeriklastega liitunud! Nad ründavad
meid!”
Kuningas ja Badoglio on põgenenud, sõjavägi on enda hooleks jäetud. Läheduses pole ka teisi itaalia komandosid, kellega ühineda. Rühmitus laguneb, sest enamus otsustab deserteerida ja sammud kodu poole seada. Sama teevad ka vaid kolmekesi jäänud Innocenzi, seersant Fornaciari ja lihtsõdur Ceccarelli. Aga see ettevõtmine on kõike muud kui lihtne. Kohtavad partisane, aga ei ühine nendega, sest ainus asi, mida nad ihkavad, on sõjast eemale jääda. Ükshaaval jõuavad kolm kaaslast koju. Esimesena Fornaciari, kes seal kohe fašistide poolt arreteeritakse, kuna pere oli andnud varjupaika ühele ameeriklasele. Innocenzit ootab kodus, Lazios, isa, kes aga tahab, et poeg liituks Mussolini poolt äsjarajatud Salo’ Vabariigi sõjaväega. Tal ei jää muud üle, kui eriarvamuste pärast kodust taas lahkuda ja minna koos Ceccarelliga viimase kodulinna Napolisse. Tuleb üle elada veel üks arreteerimine, sundtöö ning põgenemiskatse, mille tulemusel Ceccarelli tapetakse vaid mõne meetri kaugusel kodust. Sel hetkel haarab sõbra surmast meeleheitele viidud Innocenzi automaadi avades tule sakslaste pihta:” Ega ei saa alati ka pealt vaadata”. See Venetost alganud reis piki pöörast, segaduses Itaaliat oli samas ühe lepliku kohusetundliku käsutäitja sisemine teekond, mis jõuab välja vastuhakuni, teadliku otsuseni ühineda Vabastamisega.
Rooma vabastati 4.juunil 1944.
Pärast
sõda sai Alberto Sordi tuntuks üle Itaalia tänu raadiosaadetele, milles
pakkus välja, ikka koomilises võtmes, tegelaskujusid, narrides uusi
stereotüüpe. Rohkem kui näitleja, oli ta nende tegelaskujude autor.
50ndatest alates hakkasid saabuma ka paremad pakkumised filmirežisööridelt.
1952
aastal Federico Fellini poolt vändatud “Lo Sceicco bianco”l/”Valge šeik”
oli aga kehv vastuvõtt. Niivõrd kehv, et kui Fellini tahtis teda ka oma
järgmisesse filmi “I vitelloni”/ ”Logardid” (1953), siis olid
produtsendid sellega nõus vaid juhul, kui tema nimi reklaamiplakatitelt
välja võis jätta. Peletavat pubikut.
“I
Vitelloni” aga, kust pärit kuulus vihmavarjužest “Lavoratori! Tie’!”,
sai suure edu osaliseks ja nüüd oli talle avatud ka filmimaailma uksed.
Alberto
Sordi lõi terve galerii ”anti”kangelasi. Oportuniste,
vastutustundetuid, küünikuid, korruptante ja korrupteerituid, iidolite
jumaldajaid ja ideaalituid, kapitaliste ja emigrante, lihtsameelseid ja
väljapetjaid.
Võib-olla
on välismaal tuntuim Nando Mericoni, ameerika unistusest
narkotiseeritud rooma töölispoiss, “americano del Kansas City” filmist
“Un americano a Roma”/”Ameeriklane Roomas” (1954). Ta sõidab mööda
Roomat Harley Davidsoniga, räägib naeruväärset kodukootud inglise
keelt. Nando Mericoni on pealispinnaline, aldis vaimustuma iidolitest,
mis jäävad alatiseks kättesaamatuks noormehele, kelle reaalne elu
koosneb impotentsest homse päeva üleelamisest ning tööpuudusest.
Fotona
on maailmakuulsaks saanud kaader, kui valemüüt variseb kokku hõrgutava
spaghettitaldriku ees. Nando lükkab kõrvale ameeriklaste kehvamaitselise
toidu: “Ammazza che schifo...”/ ”Issand, mis jälkus“ ja haarab suhu
hiiglaslikku kahvlitäie pastat. Nando on...lihtsalt itaallane...
Sellesse lõputusse
galeriisse, 150 filmi, kuuluvad pankroti äärel ehitusettevõja filmis “Il
boom” (1963), õnneliku juhuse tõttu liikluspolitseinikuks saanud töötu,
kes oma väikest võimu ära hakkab kasutama filmis “Il
vigile”/”Liikluspolitseinik” (1960), armukesi pidav abielumees, kes ei
taha abielulahutusseadust filmis “Scusi, lei e’ favorevole o
contrario?”/”Vabandust, te olete poolt või vastu?”(1966, tema enda
režiiga), naiseotsingul vaene ja üksik austraalia emigrant filmis “Bello
onesto emigrato Australia sposerebbe compeasana illibata”/”Ilus aus
Austraalia emigrant otsib vallalist kaasmaalannat” (1971), paindunud,
aga mitte murdunud idealist filmis “Una vita difficile”/”Raske elu”
(1961), silmakirjaliku perekonnaga relvakaubitseja, kes tahaks ametit
maha jätta filmis “Finche’ c’è guerra c’è speranza”/”Kuniks sõda, seniks
lootust” (1974, tema enda režiiga)...
Need portreed olid kõike
muud kui meelitavad. Alberto Sordi satiir oli roomlaslikult
halastamatu, ei teinud hinnaalandusi kellelegi.
“Üritasime
olla alati samal lainepikkusel muudatustega itaalia ühiskonnas. Teemad
olid õhus ja meie, nagu kinematograafilised ajakirjanikud, täitsime oma
märkmikke,” ütles ta aastaid hiljem.
Unustamata ei saa aga jätta tema ajaloolisi tegelasi nagu näiteks Marchese del Grillo, imperaator Nero või munk Luigi Magni suurepärasest filmist "Nell'anno del Signore".
Unustamata ei saa aga jätta tema ajaloolisi tegelasi nagu näiteks Marchese del Grillo, imperaator Nero või munk Luigi Magni suurepärasest filmist "Nell'anno del Signore".
Majandusliku
tõusu Itaaliast sai keeruline 70ndate Itaalia ning ka tegelased
muutusid tõsisemateks - “Detenuto in attesa di giudizio” räägib
reakodanikust, kes satub õigussüsteemi hammasrataste vahele, erakordne
“Un borghese piccolo piccolo”/”Väike väikekodanlane” ühest enda maailma
tõmbunud kontoritöötajast, kelle poja traagiline surm muudab pimedaks
vägivaldseks monstrumiks.
70ndatega lõpeb commedia all’italiana kui selline, jõuab oma loomuliku lõpuni. Ajad oli segased ning sünged.
Itaallased
oli taas muutunud, nende vigades polnud enam midagi iseloomulikku,
individuaaset, inspireerivat. “Il popolo era diventato gente,”/ “Rahvas
oli muutunud “inimesteks” nagu ütleb stsenarist Vincenzo Cerami.
Alberto Sordi karjäär jätkus veel 13 filmiga. Nendest paar sotsiaalsatiirilist, mis puudutasid mingil määral hoopis tuleviku teemasid. “Tutti dentro”/”Kõik vangi” (1984) räägib magistraadist, kes mõistab süüdi võimumehi ja kellest muidu lahti ei saada, kui ka teda ennast süüdistuse alla pannes. 1992. aastal algas Mani pulite, mis temaatika tõesti päevakorrale tõi.
“Assolto
per aver commesso il fatto” (1992, tema enda režiiga) on lugu ühest
kelmist teenistujast, kes pettustega üritab enda kontrolli alla võtta
raadio- ja televisioonikanaleid. Ka selle teemaga läheb aega mõni aasta,
enne kui kogu Itaalia hakkab mõistma komunikatsioonivahenditest
tulenevat võimu. Ja päris valusal teel...
Tema viimaseks oluliseks filmiks jääb tema enda režiiga “Nestore- L’ultima corsa”/ “Nestore- Viimane sõit” (1994).Peategelasteks üks eakas Rooma kutsar ja tema vanaks jäänud hobune. Surma- ja hüljatuseteemaline film, kus naerule kohta pole. Kuigi Sordi oli sellesse filmi eriliselt kiindunud, ei olnud sel suurt publikumenu.
Hetkekski
ei katkenud aga Alberto side itaallastega ka vanas eas. Armastatud ja
sügavalt austatud veetis ta vanaduspäevi sama tagasihoidlikut nagu oli
kulgenud kogu ta loomepriood. Vaatamata oma kuulsusele ja enam kui
jõukale majanduslikule järjele, ei pidanud ta nooruseski priiskavat
elustiili. Ta leidis, et pole sünnis, kui vähe omavad inimesed
kulutavad raha kinopiletiks, eksponeerida tänu sellele saavutatud
heaolu. Ta ei pidanud kunagi ei uhkeid pidusid, ega ostnud kalleid
autosid. Sõitis ringi Fiat Puntoga.
Alberto
elus oli olnud paar pikka armastussuhet, mis aga abiellumisega ei
lõppenud. Ta tavatses ikka öelda, et tema lasteks olid filmid ja
abielluda ei tahtnud sellepärast, et “mitte võõraid inimesi oma kodus
hoida”/ “che mi metto un’estranea per casa??”
Kui te
kunagi Appia Antica poole sõites möödute Terme di Caracalla ristmikust
piazza Numa Pompiliol, siis vasakul, via Drusol, on üks roheline küngas
ühe varjatud villaga. See on Alberto viimane kodukoht. Iga kord sealt
mööda minnes on tunne nagu tajuks tema kohalolekut, armastatud
kodulinna ühes ilusaimas kohas.
Nagu
polekski eksisteerinud päeva, kui piazza San Giovannile kogunes 500 000
inimest, et Albertonet ära saata, kui Rooma taevas lehvis murrakus
hüvastijätusõnum” ‘Sta vorta c’hai fatto piagne’”/“Täna sa ajasid meid
nutma”, mida nägi RAI otseülekandes kogu Itaalia ja kui Parlamendis
peeti minut vaikust näitlejale, kes oli ühe generatsiooni itaallaste
sümboliks.
Oli
27.veebruar 2003. Unustamatu päev, mis jättis meile kõigile seletamatu
melanhoolse tühja koha, mida mitte keegi teine täita ei suuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar