Ennio M.

Alguses oli Heli ja Heli oli Jumala juures ja Heli oli Jumal. Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus ja valgus paistab pimeduses.

Loodan, et apostel Johannes naeratab heatahtlikult mu autoriseerimata ja teisendatud laenu peale, aga mina oma väiksuses ei leia paremaid sõnu, et meeles hoida ühte meest, ühte suurt kunstnikku, kelle looming on jumalike mõõtmetega. Inimene, kes on võimeline looma maailmu seitsme noodiga ja kelle meloodiad jäävad igaveseks su sisse, saates colonna sonora’na su ilusaimaid unistusi ja läbielatud emotsioone. See on Itaalia 20. sajandi armastatuim helilooja maestro Ennio Morricone.

Võib-olla on ta kõigist nendest itaallastest, kellest ma siin kirjutan, kõige tuntum Eesti lugejale. Nagu mullegi juba enne Itaaliasse elama asumist. Kes siis poleks näinud, kasvõi kogemata, kuulsaid stseene Clint Eastwoodiga filmis „Hea, halb ja inetu”, Henry Fondaga filmis „Ükskord Metsikus Läänes” või Robert De Niroga filmis „Ükskord ammu Ameerikas”, mida kord nähes oled võimetu unustama. Siis ei osanud ma endale isegi seletada miks. Nüüd, kui olen hinganud sisse itaallaste geniaalsust, mis tundub neil DNA keerdude vahele heegeldatud olema, mõistan enam, kuidas saab nii olla, et filmiajaloo parimad filmid Ameerikast on sündinud kahe roomlase loomingust.